Kevadise koertega koprajahi esimene linnuke kirjas :)

Vot nii lahe laupäev meil oligi 🙂

Möödunud laupäeval osalesime koprajahil Viljandimaal, koerteks ka seekord Elliot, Chabi ja Aramis. Alustuseks tegime koha, mida olime korra puistanud ka eelmise aasta septembris ja toona saime sealt kätte kolm kobrast. Esialgne vaatepilt ei andnud suurt lootust, koerad küll haukusid ja oli aru saada, et loom(ad) on all olemas. Pesa oli üleni jääs ja kuigi me sisuliselt raiusime sinna sise hulga auke, oli lõppseis selline, et kobras ei tulnud lihtsalt välja ja me otsustasime katkestada (peale 3 tundi tööd).

Lohutuseks mõtlesime, et jalutame veel läbi ühe oja kalda, millelt oli mõned päevad tagasi hulga suuri tammisid kopaga eest ära tõstetud ja kus olid osad urukäigud kenasti vee alt välja tulnud. Rohkesti oli söömist, mahanäritud puid (ja omajagu hävinud metsa). Ühe pesakoha leidsime, mis osutus tühjaks.

Üsna enne lõppu hakkas Elliot järsku kaldal kraapima ja nuuskima. Tegemist oli kaldapealse õõtsikuga, kus kalda alune kõik pehme ja käikusid täis. Sättisime enam-vähem umbkaudu käikudele kahvad ette ja aitasime koertele augu maasse. Chabi, kes oli väiksel metsatiirul, oli selleks ajaks ka tagasi ja nii nagu nad urgu said, lõid kisa lahti. Natuke aega madistasid kuuse juurikate all, kuniks labidamehed sinna ka augu sisse said ja siis ta tuligi välja, suure müdinaga. Kõigepealt üritas kõrvalharusse pugeda aga seal oldi juba vastas ja lõpuks ta õigesse kahva maandus ka. Lõpp hea, kõik hea 🙂 Ma olen Elliotiga jällegi sigarahul, tundub et eelnev kährikuga madistamine andis talle mõnusa hoo sisse urujahiks 😀

Kobras jahiseltskonnaga

Jahisaagiga

Koerad enne jahti

Koerad enne urgu minekut

Kobras veelkord

Jahisaagiga 😉


Jahihooaja lõpp

Polegi jõudnud kirja panna viimast rebasejahti, mis veel enne jahihooaja lõppemist toimus. Oli maru tore jaht Ülenurme maadel, kus Chabi sai kõvasti rebaseid ajada ja ühes ajus ajas lausa sead jooksu 🙂 Rahvast oli palju, koeri ka ja metsad olid täis rõõmsaid hääli.

16819231_1641591342524407_2919514477121811774_o


Nädalavahetuse rebase-jänesejaht

Möödunud pühapäeval käisime Haaslavas rebast jahtimas. Koerteks siis sel korral Elliot, Chabi ja hagijapoiss Urr. Urr oli eelmine päev pikema tiiru maha jooksnud, Elliot ja Chabi aitasid mul laupäeval hirvepead keeta.

Esimene aju oli selline mõnusalt tempokas tükk, kus oli teada, et hommikul oli kaks rebast sisse läinud. Chabi võttis kenasti kilgates jälje ette ja juba oli muidugi rebane ka kütiliinil väljas ja saadi kätte. Seejärel käis Urra ka repsi juures ära ja liikusime edasi. Järgmises metsatukas oli teine rebane sees, kelle ka taksid suht kiirelt kütiliini ajasid, Urr ajas ka veel rebase jälgi, tegi ilusad pikad tiirud jälgedes ja saime metsast välja.

Enne teist aju tabati veel üks reps põllust, seejärel läksime uuesti metsa. Veel enne metsa sisenemist nägime põllu peal, kuidas eemal silkas rebane teise metsa. Tema jälje võttis Urr üsna aju alguses üles ja pani kilgates minema, Chabi tegi ka tiiru peale ja tuli vahetee peale jõudes tagasi. Läksime üle tee ära ja saime üle suure kraavi, kui nägin gepsust, et Chabil oli pikalt sirge minek. Kuulsime pauke ja anti infot, et jänest nähti, kuid tabamust ei saanud. Kohe oli Chabi tal kannul, lendas metsast välja, pikalt üle suure lageda põllu ja järgmisesse metsa. Mõtlesime, et proovime koera kätte saada ja sõitsime talle ette, kuid ka seal ei tulnud ka välja, vaid kuulsin ainult veel haukumist ja gepsust nägin, kuidas koer läks kiirelt üle võssakasvanud põllu, järgmisesse metsa ja sealt läbi. Saime autoga talle kiirelt ette aga tundub, et jänesel oli nii suur hoog sees, et ta oli juba üle põllu läinud. Sain koera peale pikka hõikumist alles kätte, kuidagi ei tahtnud jäljelt ära tulla.

Selleks ajaks olid teised juba viimase aju ära lõpetanud ja nii lõpetasimegi ilusa päeva, tulemusega kolm rebast. Seltskond oli väga vahva ja päev ilus.

Kahjuks olid kõik rebased sel korral kärntõvega 😦

16463695_1627531613930380_4499011864023504589_o

Rebasejaht 🙂


Nädalalõpp Saaremaal hirvejahis

Möödunud nädalavahetusel käisime taaskord Saaremaal, hirvejahi lõppu tähistamas.

Startisime reedel, peale tööd, Saarde ja peale pikka sõitu olime öö hakul kohal. Ööbimiskohaks oli sel korral Kaali Külastuskeskus, mis üllatas oma hubase suursugususe ja meeldiva perenaisega. Samal õhtul ajasime veel natuke juttu ja läksime ära kotile puhkama.

Hommikune kogunemine oli kella 9 paiku. Kokku loendati kokku 22-23 inim- ja 4 koerhinge. Kaks laikat ja minu taksid. Alustuseks võtsime ette metsatuka suure turbaraba kõrval. Lund ei olnud praktiliselt üldse, õnneks oli maa külmunud ja isegi rabapealne kandis. Takside jaoks muidugi selline pinnas on imeliselt tore 😀 Alustuseks võttis Chabi suht kohe minu eest looma (jälgede järgi hirve) ja kihutas sellega ajajate vahelt siksakitades kütiliini servale, kus ta jupp jupp aega tiirles. Siis ajas Sass kolm hirvepulli jooksu ja mingil hetkel sai kohalik ajumees hirvepulliga 5 sekundit tõtt vaadata. Otsustasin minna Chabile appi, kuid tundub, et selleks hetkeks oli hirv ta ära lollitanud. Mingil hetkel haukus Elliot minu lähedal kedagi, kes võra raginal minema pürstis ja siis oligi juba esimene mast läbi.

Teine mast oli planeeritud ligi 2 km pikkune metsatukk, kus väidetavalt pidada hirve palju olema ja sigu ka. Sigade tegutsemise jälgi oli seal tõesti palju. Kohe suht alguses kihutas Chabi taaskord minu eest minema kilaga, tegi ringi ja uuesti minnes hakkas hoopis teistmoodi haukuma – madalamalt. Arvates, et tegemist oligi sigadega, liikusin Chable järgi, samal ajal ajas kohalik laika hirvepulli kütiliinile, kellele paraku tabamust teha ei õnnestunud. Järsku hakkas meie ees Sassi laika haukuma ja Sass läks talle appi. Jõudsin veel vaadata, et Elliot on ka kuskil sealpool, kui kostus pauk ja siis kuulsin raginat, kui pull minu suunas hakkas tulema. Jõudsin veel mõelda, et püss, püss tuleb võtta, kui juba nägin teda tulemas, pea uhkelt seljas. Ainuke mõte sel hetkel, mis peas veel oli, oli et kas ma nüüd seisan õigesti ja kas ma nüüd saan ka pihta, siis vajutasin päästikule. Peale esimest pauku loom natuke keeras, astusin teisele poole puud ja lasin uuesti. Eemalduvat looma nähes jõudsin veel kobades ümber laadida, kui nägin kuidas ta vajuma hakkas ja siis kostus juba võsa ragisedes mürts.

20170128_113716

Minu!

Ma vist ei suudagi edasi anda seda emotsiooni ja tunnet, kuidas käed-jalad korraga värisema hakkasid. Toetusin vastu puud ja ütlesin (karjusin, kiljusin??!! 😀 ) saatjasse, et pull on MAAS!! Seejärel jõudis teadvusesse koerte kisa – Elliot oli nagu pöörane looma juures ja Tommi ka, ei andnud enam asu. Astusin paar sammu lähemale ja nägin, et olin teinud tabava lasu, nii et pull koheselt ka maha jäi.

Samal ajal kostusid mujalt lasud ja tuli järjest infot et siin-seal on tabatud loomi. Saime ajajatega saagi juures kokku, korjasime koerad ära ja läksime edasi. Vaatasime veel üle, et minu tehtud esimese lasu kohas olid verepritsmed laiali ja lõpuks tagantjärele tarkusena saan aru, et see oligi koheselt tabav ja teine läks mööda.

Natuke hiljem leidis kohalik neiu ilusad sarved (koljuga). Chabi oli vahepeal paugutamise peale tagasi tulnud ja kuna seakarjad olid sellest mastist plehku pannud, ronisime lõpuks välja ja hakkasime edasi otsima. Selgus, et selle aju lõpuks oli saadud saagiks kolm hirvepulli ja kaks siga. Otsisime veel koertega ühe hirve üles ja kontrollisime ülejäänud lasud ära. Üks metssiga oli saanud ka veel ripsaka, kuid sellele me järgi ega ette ei jõudnud, kuna vigastus ei olnud nii tugev, et ta maha jäänuks. Tõenäoliselt saadakse ta hiljem kätte.

Tegime veel ühe aju peale lõunat ja see oli ka umbes 2 km pikkune. Taksid olid võrdlemisi väsinud, kuid kohalik laika suutis sealt metsast sead jooksu ajada ja nii said sealt tabamuse kaks hiigelsuurt metssiga, ühe neist küttis Janek 🙂

Lõpetasime päeva pimedas ja kahjuks suurt ühispilti ei saanudki, kuid see-eest sain oma sarvega pildi 🙂

Pühapäeva hommikupoole tegime ka ühe masti ja sealt kütiti ka üks väiksem hirvepull. Seega võiks öelda, et jahinädalavahetus läks igatepidi korda. Ennekõike oli seltskond suurepärane, sest Saarlastega just tihti jahti ei saa ja nende huumor ja olemus on selline omamoodi soe ja muhe. Vahva!

20170128_174318

Minu trofee 🙂

 


Aasta alguse jahinädalavahetused vol 2.

Hirvejaht Taageperas 21.01.17

Kokku oli kogunenud ca 40 inimest, viis taksi, vene-euroopa laika, lääne-euroopa laika ja jämtland.

Esimene aju oli hirvede osas tühi, jooksu aeti mõned põdrad ja mõned kitsed. Teises ajus olid sees hirved, põdrad ja kitsed. Chabi ajas minu eest jooksu kaks hirve (leidsin jäljeread kenasti üles) ja ajas need lõpuks kütiliinile. Tõsi – taks jäi küll lõpuks jupp jupp maad maha hirvedest, kuid minul oli siiralt hea meel, et ta neid ajas ja kenasti lõpuni. Sealt kütiliinilt olid lõpuks üle läinud neli hirve, neist üks sai haavata ja kari “lendas” edasi teise metsa. Seejärel tegime lõuna ja otsustati, et ajajad lähevad kõrvale tükki ajama, mina Chabi ja Ellioti ja ühe ajumehega läksime vererada pidi.

Kuna ma alguses läksin koertega pikalt rihmas mööda lumist rada, siis said koerad kiirelt aru, et just seda rada tuleb ajada. Umbes 300m hiljem lasin koerad rihmast lahti ja hakkasime edasi liikuma. Läinud ca 400-500m, kuulsin Chabit esimest korda haukumas. GPS näitas, et koer oli korra paigal ja seejärel läks liikvele. Muudkui järjest edasi minnes, tegi hirv aegajalt seisakuid, mille peale Chabi jälle haukus ja jälle liikus. Seejärel tegi hirv pöörde ja pööras üsna täisnurga all tagasi. Mingil hetkel liikus Chabi natuke tagasi, nägi ära, et me oleme tal järel ja läks uuesti jäljele. Korduvalt ajas ta hirve jooksu, ühes kohas oli meeletu tuulemurd, kus haavatu oli kõvasti ringi trampinud. Sealt ajas Chabi ta välja kütiliinile. Kahjuks ei olnud selleks ajaks veel kütte ees ja nii tuli konstateerida fakti, et haavatu läks edasi. Elliot oli selleks ajaks väsinud ja ei tahtnud enam edasi minna.

“Murdsime” endid ka tuulemurrust välja, selleks ajaks pandi juba teisele metsale ringi ümber ja üks küttidest oli koos Chabiga edasi liikunud. Üsna kiirelt jõudis koer haavatule järgi ja ajas ta taas üles ja uuesti jooksu. Vahepealses kütiliinis ka hirve nähti, kuid lasta ei saanud ja nii nad liikusid uuesti edasi, järgmisesse osasse. Lõpuks otsustati, et kuna väljas läks pimedamaks, et võtame koera jäljelt ja hommikul jätkatakse puhanud koertega (Chabi hakkas lõpus täiega ära väsima). Chabi tegi veel viimase pingutuse ja ajas hirve üle tee teise metsa, kus ka paraku kedagi ees ei olnud ja nii ma ta sealt jäljelt lõpuks ära otsisin (ootas mind jälje peal).

Samal ajal oli aga jämtlandi koer (noor kaheksakuune kutsikas) võtnud ette samast kohast, kus me verejäljega alustasime, viiese hirvepundi ette ja sealt sai koera omanik ühe hirve koera eest ära küttida. Seega oli jaht ise ikkagi eduline 🙂

Järgmisel päeval mina enam ei läinud, kuid hirvele mingi viimases kohas järgi kolme taksi ja laikaga. Umbes 500m viimasest kohast leidsid koerad hirve üles ja natukese aja pärast saadi ta ka lõpuks kätte. 🙂

16195183_1609275489089326_424911843927621234_n


Aasta alguse jahinädalavahetused vol 1.

Kuidagi on nii, et jahis jõuan käia ja olla aga pärast kirjutamiseni hästi ei jõua 🙂 Püüan nüüd teha tasa ja kirja panna viimase kahe nädalavahetuse muljeid metsast.

Jaht naistega, Kilingi-Nõmmes, 14.01.17

Kilingi-Nõmmes oli seekord plaanis teha hirvejahti. Kokku tegime neli aju, kuid loodetud hirvesid sel korral ei leidnud. Chabi ja Elliot olid esimesed kaks aju koos Nataliga metsas, mina olin enne lõunat kütiliinil ja pärast lõunat olin ka ajamas. Kõige meeleolukamad momendid olid sellest jahist siis, kui põdralehm vasikaga minu juurest üle kütiliini läksid ja pärast kui laikasid püüda üritades suur põdramullikas ajajate vahelt tee peale astus ja 15 sekundit meiega 25 meetri pealt tõtt vaatas. Ilus loom oli ikka küll 🙂
Seltskond oli vahva, naisi seekord ligi 20 koos + lisaks kohalikud kütid.

15977779_1177272348988330_6046392389350047896_n

Naisküttide hirvejaht Kilingi-Nõmmes

Rebase-jänesejaht 15.01.17

Kuna koerad ei olnud veel liiga väsinud, siis lõime kaasa rebase-jänesejahis Ammes. Kokku oli meid seekord kaheksa, koeri kolm – hagijas Bruce (Urr), Elliot ja Chabi.

Esimeses ajutükis oli sees rohkelt rebasejälgi, oli näha, et öösel oli toimetatud ja jooksuaeg käib. Natuke enne aju lõppemist võttis Urr ette kaks rebast ja kadus koos nendega kiirelt üle põldude. Jõudsime metsast välja ja saime talle teisele poole ette sõita. Tee pealt leidsime jäljed ka, koer oli kenasti kahel rebasel kannul. Ilus oli kuulata, kuidas hagijas rebast ajab. Püüdsime Urra kinni ja läksime järgmist metsa tegema.

Järgmises metsas oli sees ka rebasejälgi, mida Elliot alguses ajas ja Urr ajas kõigepealt sama jälge. Seejärel jõudes lõppu võsasse, pani sealt jooksu jänes, kes kütiliini jõudes ka ära kütiti. Natuke aega hiljem võttis Elliot sellesama jänese jälje ette ja läks kütiliini, talle järgnes kohe ka Urr ja lõpuks Chabi. Mõnusalt aktiivne aju oli.

Viimase, kolmanda aju algusest võttis Chabi kohe rebase ette ja pani mõnusa kilkamisega teise serva. Alguses arvasin küll, et kitsed olid, kuid jälgede peale jõudes sain aru, et on ikka rebane. Poolelt maalt võttis Urra repsi üle ja viis kenasti kütiliinile välja. Teine rebane sai sealt putku. Lõpus, kui Elliot üle põllu rebasele järgi läks, jooksid talle napilt peale veel 7 kitse ja me saime naerda, et vaene koer ei tea, mida tegema peab 😀 Väga mõnus seltskond oli igatahes ja tore päev!

15937212_1601717149845160_7485912796137965036_o

Rebase ja jänesejaht Ammes


Seaaediku muljeid

20170108_142309

Leia pildilt siga 😉

Eile sai võetud ette pikem sõit lõunanaabrite juurde, kus on tore koht jahikoerte treenimiseks. Kokku oli meil kambas kolm koera, hagijas Bruce, Elliot ja Chabi. Kohale jõudsime kella 12 ajal, selleks ajaks oli aias juba mõned koerad ära käinud.

Kohapeal on suure aia kõrval pisike aedik, kus on väike seakene, selle peale ajasid koerad end juba ühekorra käima, seejärel oligi juba Urra (Bruce) kord. Urr leidis sead kiirelt, ma arvan et ehk läks aega paar-kolm minutit, kui juba oli kosta tema ilusat bassihäälset haukumist. Natuke ajas ta sigu edasi-tagasi, vahepeal käis omaniku juures kontrollimas ja lõpuks tundus, et sead kavaldasid ta üle ja panid plehku. Eks ta ole veel noorevõitu koer ka, pole veel aastatki täis. Aga samas on otsing tal ilus, kiire ja küll visadus ja julgus tulevad ajaga juurde.

Elliotiga läksin aia keskele ja lasin ta sealt minema. Alguse paar minutit kulus tal teiste koerte loikude ülelaskmiseks, seejärel tegi ta ümber meie suurema tiiru ja leidis mõne minutiga sead üles. Jupp aega haukus neid kohapeal, tundus et sead olid väsinud ja ei tahtnud eriti liikuda. Lõpuks läksid nad mööda aia äärt tiirule, koer järel. Ellioti tööd vaadates sain ka seekord kinnitust, et sigade peale töötamisel temal probleemi ei ole, ajab kenasti, isegi jälje peal tegi häält ja kuigi ta neile pidevalt kannule ei jõudnud, siis koguaeg järel oli ikka. Lõpuks sai vist aru, et see ei ole päris jaht ja tuli kutsumise peale ära.

Chabil läks sigade leidmisega kauem aega, sest sead olid liikunud allatuult nurka, kust koer nende lõhna kätte ei saanud ja seega pidi koer aiale enne kaks tiiru peale tegema, kuni lõpuks sigu nägi. Ma küll lootsin temast enamat, kuid saan reaalselt aru, et tegemist ongi koeraga, kes pigem töötab teise koera kõrval, mitte individuaalselt. Seega oligi, et Chabi küll läks väga vihaselt ja ägedalt sigadele peale, kuid niipea kui sead eest jooksu panid, keeras koer ringi ja tuli mind koheselt otsima. Kui sai kinnitust, et ma olen lähedal, keeras uuesti sigadele järgi ja leides nad üles, ajas jooksu ja tuli uuesti minu juurde. Nii, nagu ka kaks aastat tagasi oli. Chabi puhul olen seda ennegi täheldanud, et ta toetub suuresti teise koera najale ja ootab kinnitust.

Sõiduga jäime rahule ja ilm oli kena aias käimiseks, ehk järgmine nädalavahetus saame metsa ja jahti ka 🙂