Koprajaht Võrumaal 12. septembril

Kui mõni aeg tagasi minu poole murega pöörduti, et Võrumaal metsas koprad rohkelt kahju teevad ja uuriti, et kas ma tean kedagi kes tahaks koprajahti teha, siis ei mõelnudki ma eriti pikalt ja vastasin kohe, et muidugi tahan!

Paar jahinaist lisaks, mina, Janek ja õde Natali koos Chabiga, asusime peale lõunat Võrumaa poole teele. Kuigi lõuna ajal sadas siinkandis veel vihma, siis korraldaja oli lubanud, et Võrumaal hakkab alles kella kuue ajal sadama.

Kohale jõudes, olid tammid kahest kohast maha tõmmatud ning vesi hästi maha jooksnud. Ühe koha juures oli ka kobrast nähtud aga too oli kahvast plehku pannud. Läksime siis kambakesi esimese koha peale, kus oli suur pesakuhila, lisaks väiksemad pesakohad ja siis urud kraavi peal.

Lasime Ellioti ja Chabi lahti ja üsna pea oligi juba esimene kobras vee sees. Kohati olid urud kuivale tulnud, nii ei saanudki kõiki kopraid korraga kahva ja Janek püüdis mitu tükki kätega kinni (sabast) ja mina sain siis talle appi joosta. Koerad möllasid maa all ja väike Puru sai ja omale kopralõhna ninna. Ühe koha peal olid koerad kopraga hästi maapinna lähedal ja seal läks Puru vahvalt käima. Sealt pesast tuli välja kokku viis kobrast. Seejärel läksid koerad üle kraavi teise kaldasse urgudesse, kust Chabi kohe ühe suure ka välja ajas. Kummalisel kombel ei tulnud seekord kobras mitte vette urgu, vaid hüppas maa pealt urust välja ja tormas siis kraavi 😀 Kõndisime talle kraavikallast pidi järgi, kuniks eespool kitsamas kohas saadi kahv ette. Koerad jooksid nagu pöörased mööda kallast järgi ja püüdsid iga kord kopraid ise kinni püüda.

Vaatasime veel selle koha üle, ülevaltvoolu lasti ka natuke vett alla veel ja siis läksime teise koha juurde (kus enne oli kobras peaaegu et kätte saadud). Seal oli suhteliselt kitsa kraavi peal eelmisel reedel suur tamm maha tõstetud ja koprad olid omale ühe väiksema tammimoodi alge üles ehitanud kõrvalharusse. Läksime pesa peale, kuid tundus, et seal kobrast pole, kõndisime kraavi ka lõpuni läbi, kuid ei midagi. Ühe koha peal olid koerad väga rahutud, kuid käigud olid üleni turbase vee all ja niipalju kui me ka üritasime, sealt ei tulnud midagi välja. Tagasi pesa juures hakkasid koerad pesa kraapima. No tõstsime pesa juppideks laiali ja kui poole peal olime, kostus vastaskaldalt hõige “kobras!!!” 😀 Janek oli vastaskaldal ühte urgu toika lükanud ja sealt ujus talle hoopiski kobras vastu 😀

Seejärel läksime kraavi läbi kammima. Seltskond oli juba ettepoole ära läinud ja ma loputasin käsi, kui mulle jäi silma üks kaldaserv, mis oli kraavi kohale kaldu. Lükkasin sinna labida alla ja minu üllatuseks läks labidas kuni lõpuni urgu. Vilistasin Chabi kohale ja nii nagu ta urgu nina pistis, hakkas kohe ka haukuma. Selge – kiiresti kahvad ette, meie ülevalt labidatega tegime augud ja lõpuks tuli ka sealt kena suur kobras välja, Chabi sikutas teda eest ja Elliot utsitas tagant 😀

Kõndisime veel kraavi lõpuni, kuid sealt ei tulnud enam midagi. Päeva lõplikuks saagigs jäi kaheksa kobrast! Koerad tegid supertööd, seltskond töötas hästi ja üldse oli igati vahva jahipäev. 🙂

21728682_1881491768534362_7773072061286553150_o

Esimese koha saak – kuus kobrast 🙂 Seejärel lisandus veel kaks

21427286_1874904282526444_2080747779805838539_o

Väike meeleolupilt Purult – kutsika elu on ikka lebo ja chill ❤ 😀

Advertisements

Verejälje võistlus Leedus, selle hooaja viimane

10. septembril toimus Leedus, Radviliskis verejälje võistlus, kuhu otsustasin minna Elliotiga osalema.
Elliot on nüüd juba 8-aastane ja kuna ma ei oska arvata, mida uus aasta toob, siis saigi otsustatud, et lähen. Minek oli juba 9- õhtupoolikul. Sõitsin Leedusse kohale ära ja ööbisin seal lähedal ühes kiirtee-äärses hostelis. Ööbimiskoht ise oli odav ja sellevõrra ka “kvaliteetne”. Magada sai, kuid kõrvaltubadest kostuvad hääled ja koridorist kostuvad sammud tegid selle unekese üsna ärevaks 😀

Hommikul sõitsin kohale ja minule rõõmsaks üllatuseks, olid kohal ka Jaak ja Tatjana, seega saime nendega koos “kampa” võtta ja koos olla. Leedukad on sõbralikud ja lahked, kohalik seltskond võttis meid juba kevadisel eksamil vahvalt omaks.

Paugukatse oli ka sel korral samamoodi, sidusime kolme kaupa koerad puude külge, tehti pauk ja seejärel kuulekus – lasime koera lahti, jooksma ja seejärel kutsisime juurde. Elliot küll kiuksus, kui ma ta kinni sidusin aga sellest hoolimata, et tal hull soov metsa liduda, tuli pärast ilusti juurde 😀 Põllul oli rohkelt hirvede ja sigade jälgi ka, nii vanemaid, kui päris värskeid 🙂

Seejärel jäime ootama oma järge. Ellioti järjekord oli viies. Taaskord viidi koerad kolmekaupa metsa. Esimene sats tuli ükshaaval metsast välja, kostus juttu, et rajad on väga rasked, rohkelt heinu ja nõgeseid, võsa ja oksi. Märg ka.

Läksime siis Elliotiga rajale. Lasin tal lõhna üles võtta ja põrutasime muudkui mööda jälge, kui ühe pöörangu koha peal avastas kohtunik, et ta ei leia märke. No ootasime, ta uuris samal ajal teise kohtuniku käest, kust rada läheb, seejärel selgus, et oligi õige suund 😀 Läksime edasi, veel paaris kohas pidin koeraga seisma jääma ja ta tagasi tõmbama, sest kohtunik rajamärgiseid ei leidnud, kuid taaskord selgus, et koer läheb õigesti ja meie lihtsalt ei jõua järgi 😀

Ja siis… oligi lõpp! Siga leitud. Raja läbimiseks kulus 15 minutit, kusjuures lõpuks tunnistas kohtunik ka, et vahepeal ei saanud ta enam aru, kus me oleme ja oli rahul, et Elliot meid õigesse kohta välja tõi.

Peale pikka ootamist hõigati välja ka tulemused ja Elliot saavutas tubli 82 punktiga esimese järgu ja päeva kolmanda koera tulemuse. Ma jäin ise väga väga rahule nii võidu kui päevaga, saime vahvas seltskonnas veedetud toreda päeva ja ilmaga vedas meil ka lõputult hästi 🙂

21462495_1879459398737599_6612473145183751268_n

Uhke koer uhke saagiga 🙂


Koprajahijuttu :)

Peale viimatist verejälje eksamit oli meil paar kuud rahulikku kulgemist ja vaikust, puhkasime ennast välja ja Elliot kasvatas hoolega oma karva haavakohtadele tagasi.

Augusti alguses toimus koprajaht Pärnumaal, kus osalesime Chabiga, lisaks oli siitpoolt kaasas Aramis ja kohalikel olid abis kaks lühikarvalist foksterjerit.Plaanisime teha kolm kohta, üks taksidega, teine foksidega ja kolmas siis ühiselt. Tammid olid juba hommikul kopaga maha tõstetud, mis tegi meil töö oluliselt lihtsamaks ja mõnusamaks.

Alustuseks läksime oma pundiga siis sinna, kus taksidega tegema hakkasime. Pesakohas oli väidetavalt ühte kobrast ujumas nähtud, seega alustasimegi sealt algusest. Lasime koerad lahti ja üsna koheselt tuligi kahva esimene, väiksem kobras. saatsin Chabi urgu tagasi ja juba ta tegigi hääle lahti ja oli ka teine kobras kahvas. 🙂 Seejärel läks ta uuesti urgu ja hakkas imeliku häälega kilkama. Tundsin tuttava jääle järgi ära, et kas on kobras vesiluku taga peidus vms, igatahes on seal mingi loom all olemas küll.

Mingil hetkel arvati, et läheks edasi, kutsusin koera kaks korda urust välja aga ta läks koheselt sisse tagasi ja jälle haukuma. No hea küll – kaevame. Urg ise läks kaldast otse üles ja siis hargnes, maa pealt polnud võimalik kuulda, kummal pool koer on. Kaevasime augu, kuid seal teda ei olnud. Seejärel teise augu ja nägime koera saba. Seejärel mõõtsime välja umbes, kui pikalt koer sees olla võiks ja kaevasime järgmise augu, mis sattus täpselt kopra ja koera vahele. Sealt lükati labidas ette ja sain koprale ühe lasu teha, mispeale kobras hooga ennast välja surus ja kohe kahva, koer sabas.

Kogu selle aja (umbes pool tundi), oli koer urus kobrast kõvasti räsinud, kobras ise oli aga parajalt suur (lõpuks kaalusime ära, 22,5 kg). Sellest kohast läksime ülesvoolu edasi, kui avastasime end suure tammi eest. Nojah. Tõmbasime selle ka maha aga ei jäänud enam ootama ja läksime edasi. Teine seltskond samal ajal oli saanud kätte ühe väikse kopra.

Läksime kambakesi sinna, kus teine seltskond oli olnud ja hakkasime seal mööda kraavi liikuma. Hetke pärast tuli meile vastu pisike kobras, kelle kamba peale koos Chabiga kätte saime. Chabi näitas siinkohal üles üllatavat jõudu ja kui kopra kahva saime, haaras tollest hammastega jõuliselt kinni ja ei tahtnud kuidagi lahti lasta 😀

Natuke maad ülesvoolu oli urg, kuhu Chabi sisse hüppas ja kohe haukuma hakkas, sealt tuli suure madina saatel välja korraga kaks kobrast, üks suur ja väiksem kobras, kes punnitas ennast kahvast mööda ja kes ujumise pealt ära kutsuti. Kõndisime veel kraavid läbi, kuid enamat ei nähtud, seega lugesime päeva lõpetatuks, tulemusega 7 kobrast 🙂

Chabi töö oli imetlusväärne ja ma olin temaga väga rahul 🙂

20842192_1849150181768521_911193834980916569_n

Siis tegime koprajahi omadega, Ülenurmes. Pika päeva lõpuks saime saagiks kaks suurt kobrast, millest üks “jalutas” mööda kraavi meestele vastu ja teise aitas Elliot üles otsida. Aramis sai siin ka hamba valgeks, kui ta kopra juurde urgu panime. Loodetavasti andis see kogemus talle natuke entusiasmi juurde 🙂

Meiega oli seekord ka Irma (karmikas standard), kelle jaoks oli see esimene koertega koprajaht ja minule näib, et kopraga ta kindlasti hätta ei jääks 😉

21077227_1863534040330135_8280675213568658971_n

Vahepeal käisime Itaalias puhkamas, reisil ja osalesin Elliotiga ka verejälje võistlusel. Verejälje võistluselt tulemust ei saanud, sest Elliot tõmbas endal põõsastes kõrva veriseks ja kõrvast tuli nii palju verd, et pidin kahjuks katkestama. Kuid seltskond, ilm ja õhkkond oli suurepärane ja me nautisime täiega Firenze imelist maastikku 🙂

Teine uudis tuli meiega aga Itaaliast koju kaasa. Nimeks on tal Pasquale della Val Vezzeno (Sky Spirit Challenger x Margot), sündinud 9. mail ja tegemist on siis karmikarvalise standardtaksiga, kes (loodetavasti) hakkab Janeki jahikaaslaseks 😉

Elliot on tema vastu sõbralik ja laseb endaga mängida. Chabiga tegime ka juba tutvust ja tundub, et Chabi võtab teda veidikene ettevaatusega veel, kuid on lootust et saavad hakkama 😉

21105936_1866811133335759_7214697599088896837_n

21272220_1871691446181061_3181500310330614632_n

Ja möödunud nädalavahetusel käisin Leedus, seekord siis suvehooaja viimasel verejälje võistlusel, millest kirjutan pikemalt järgmises postituses 🙂


Verejälje eksam Leedus, Perlojal

Möödunud nädalavahetusel sai ette võetud pikk sõit Lõuna-Leedusse, kus korraldati verejälje eksam. Algselt oli plaan minna omaette uudistama, kuid siis saime Rittaga jutule ja otsustasime koos minna.

Pikk sõit sinna oli vahva, ajasime juttu ja tutvusime soojema ilmaga 😉 Kohapeal oli laupäeva õhtul umbes 16 kraadi sooja – imeilus ilm, lõhnavad toomingad ja kevadine küllus.

Pühapäeval sõitsime kella 9ks kohale. Esialgu olid kohal ainult kohtunikud, seejärel saabusid juba ülejäänud tegelased – korraldajad ja teised osalejad. Kokku oli seekord 15 koera.

Sain loosi järgi 8. raja.

Alustuseks tehti koheselt paugukatse ja kuulekus. Koeri testiti kolme kaupa – koer tuli jätta puu juurde ja ise eemalduda vaateväljast, seejärel sooritati kaks järjestikust lasku sileraudsest relvast ja kohtunik jälgis koera. Koera võis jätta rihmas või ilma rihmata (rihmas sai punkti vähem). Kuna ma teadsin, et Elliot ei pruugi paigale jääda, panin ta rihmaga puu külge. Lootsin küll, et ta ei haugu aga haukus ikkagi, et miks ma ta maha jätsin. Selle eest võeti punkte maha, muidu pauguhirmu ei olnud. Kuulekus oli lihtne – lasin koera lõa otsast lahti ja kohtuniku käsu peale kutsusin ära. Tuli ilusti.

Esimese korraga läks rajale neli koera – igale kohtunikule üks. Ootasime oma aega. Ilm oli väga soe, lausa palav ja mul hakkas tekkima väike kahtlus, et kas Elliot on ikka harjunud sellise kuumaga või mis ta teha võib. Vahepeal tuli esimene ebaõnnestuja rajalt tagasi ja ootasime edasi. Seejärel tuligi meie kord.

Rada oli alguses esimesed 30m tähistatud, seejärel olid märgised varjatud, nii et tuli puhtalt koera instinkti usaldada. Rada ise oli sik-sakiline, kulges üsna suvaliselt erinevate põõsaste vahelt ja aegajalt tuli ikka natuke ronida ka. Koera jaoks oli see hästi huvitav ja tundus, et tal huvi ja motti jagub. Ühekorra läks ta natuke liiga tormakalt ja läks rajalt eemale ja kohtunik suunas meid tagasi. Kohtunik ise tuli nii vaikselt meile järele, et ma vahepeal ei saanud arugi, kus ta on. Mõned korrad ta ainult ütles, et kõik on okei, olete õigel rajal.

Rajal oli kaks nurka, need leidis koer ilusti üles ja võttis kohe ka õiged suunad edasi. Teeületamise kohal, tegi Elliot kontrollringi ja läks ka ilusti edasi. Raja lõpus jõudsime tähistatud lõppu, kus oli maas metssea nahk ja põdrajalg. Elliot on õnneks mõlemaga tuttav ja nii ta ka käitus vastavalt, kui tehti veel ulukisse suhtumise kontrollring. St meid kutsuti 50m lõpust tagasi ja paluti koer ilma rihmata tagasi saagi juurde saata. Kohtunik oli rahul ja kiitis, ainult seda mainis, et koer on veel nõksa tormakas ja vajaks väiksemat hoogu rajal (sellest ka paar punkti maha), kuid üldiselt oli kõik hästi.

Tagasi laagriplatsis jätkus ootamine. Sõime-jõime ja ajasime kohalikega juttu, jahutasime koeri ja nautisime ilusat ilma. Ritta käis ka veel rajal ära ja seejärel hakati tulemusi kokku arvestama.

Ritta Coco (Kenzira’s Concordia) oli väga tubli ja saavutas tugeva 3. järgu 68 punktiga ja tuli päeva kolmandaks parimaks koeraks.

Elliot seevastu saavutas oma tööga sootuks 76 punkti, 2. järgu ja oli päeva parim koer! Uskumatu 😀 Auhinnad olid vägevad ja sedavõrra magus oli see võit meile, sest kohtunikke kokku oli hindamas neli ja nad hindavad võrdlemisi rangelt (aga ausalt ja õiglaselt).

Kojusõit kulges üllatavalt kiirelt ja taaskord toredasti. 🙂

18447150_1741799309170276_3970173722530656375_n

Kolm parimat koera, omanikud ja kohtunikud 🙂

18423907_1741799175836956_8945913981795561835_n

Osalejad kõik koos

18447515_1741799092503631_2675270679912556921_n

SF Elliot ja Kenzira’s Concordia 🙂

Väga tore üritus ja väga mõnus reisiseltskond oli 🙂


Haavade paranemise protsess ja verejälje eksam

Viimases koprajahis saadud sõjahaavad hakkasid Elliotil õnneks üsna kiirelt paranema. Õmblema ma temaga ei läinud, sest eelmisest kogemusest (3 a tagasi) oli selgelt meeles see, et selliseid haavasid pole mõtet õmmelda, vaid tuleb lasta haaval rahus puhastuda ja paraneda. Haava puhastamiseks kasutasin Prontosani haavageeli ja kui mustus oli kõik välja tulnud, siis kasvatas haavad suurepäraselt kinni taruvaigu-meevaha salv. Koera lakkumise eest meisterdasin talle taaskord selga ka vesti, vanadest t-särkidest, millele sisse kleepisin haava kohale sideme, et see kõik mustuse ja haavavedelikud sisse imaks. Toimis väga efektiivselt.

Ainuke murelaps oli saba peal olev hammustuse haav, mida koer pääses lakkuma ja millele mingid sidemed ka püsima ei jäänud. Sellel lasin lihtsalt olla ja tundub, et nüüdseks on ka see juba minevik 🙂

Eelmisel nädalavahetusel toimus Põhja-Eestis ka verejälje eksam, kuhu ma Ellioti olin kirja pannud. Kuna paranemisprotsessi oli alles kaks nädalat olnud, siis ma läksin sinna suht lõdva olekuga, sest koer polnud saanud mõnda aega treenida (paar-kolm korda kevadel kokku) ja tema olek oli ka selline nii-ja-naa. Hommikune varajane äratus ja pikk sõit olid üsna väsitavad. Saime loosi numbriks 4. Ootaja aeg on pikk, öeldakse. Ootamise ajal suhtlesime teiste osalejatega ja nautisime kena kevadilma (päikese käes oli mõnusalt soe). Koer oli muidugi passimisest võrdlemisi tüdinud ja veetis aega vaheldumisi pikali vedeledes ja virisedes.

Kui meie aeg kätte jõudis, utsitasin ta nö üles ja panin rajale. Minule suureks üllatuseks oli koer nagu välja vahetatud ja töötas nii, nagu ei kunagi varem. Uskumatult kiirelt läbisime raja ja lõppu jõudes oli kergendus suur. Tundus, et Ellioti jaoks need kaks paranemise nädalat olidki olnud puhtalt puhkamiseks ja energia kogumiseks, sest rajal nähtu oli 180 kraadi teine, kui see mida ma enne rada nägin. Peale lõunapausi ootasime veel mõned tunnid, seejärel tegime kuulekuse ja saime kätte tulemused.

Ellioti tulemus: I järk, 95 punkti. Rõõm, jahmatus, üllatus, suur rõõm ja veel suurem rõõm koera pärast. Tasus ikka ära pikk sõit ja ootamine.

Eks see andis hoogu jälle edasi püüelda ja mõtteid ja plaane seada. Suvi tuleb taaskord pikk ees ja eks näis veel, kuhu me kõik ära jõuame käia 🙂


Koprajahid enne hooaja lõppu

Viimase pooleteise kuuga on nii kiireks läinud, et polegi jõudnud kuidagi kajastada jahtide tulemusi.

Peale Polli jahti käisime Nõos, kus olid ka kolm kohta tegemiseks. Seal saime omajagu ponnistamise tulemusena kätte ühe 20,3-kilose kopra, keda koerad jupp aega läbi vesikäikude taga ajasid ja veel pärast tupikus temaga madistasid. Päev oli omajagu väsitav, kuid vahva ja seltskond oli tore 🙂

Seejärel oli paar nädalat pausi ja 8. aprillil tegime koprajahi Ülenurme maadel koos sõpradega Saaremaalt. Pika ja sisuka päeva tulemusena saime kätte viis kobrast, neist suurim kaalus seekord 18 kilo. Koerad said mõnusalt tööd teha ja ilm soosis meie tegevust 🙂

Sellel laupäeval käisime hooaja lõppu tähistamas Hallistes, koos naisküttide, metsatudengite ja kohalike jahimeestega.

Kohti oli kolm – esimene oli üsna suure vee all ning vesi läks aeglaselt alla. Kui läksime pessa koertega, siis selgus et koprad kadusid maa alla ja sügavale vee alla edasi ja koerad neile ligi ei saanud. Peale pooleteise tunnist ponnistamist jätsime pooleli ja võtsime ette teise koha, mis selgus – oli tühi. Kõndisime läbi kogu pika kraavi, kuni tühja pesani ja siis tagasi.

Kella viie paiku läksime teise pundi poolt alustatud koha juurde, kust nad hommikul ka ühe kopra olid kätte saanud. Esimeses pesas oli vaikus, vahepeal teise pesa juurde minnes läksid koerad juba ärevamaks. Teise pesa juures oli alguses ka vaikus, kuid kui lasime koertel mõnda aega rahulikult otsida, hakkas ühel hetkel Chabi haukuma. Kaevasime mõned augud, kust selgus, et pesa on kolmekihiline, keskmine kiht pooleldi vee sees ja alumine kiht täiesti vee all, kust koerad ligi ei saanud. Koerad aga koguaeg haukusid ja näitasid välja, et seal all on raudselt keegi. Mingil hetkel saime sinna veealusesse käiku labidad ja pika toika sisse lükata, kui kobras tuli esimest ringi pesast välja. Kätte saada ei õnnestunud. Seejärel teist korda ja uuesti pessa tagasi. Siis oli mingil hetkel täiesti vaikus ja tekkis tunne, et koprad saidki minema, kui järsku koerad tegid pikema tiiru pesa taga õõtsiku kohal ja Elliot läks urgu suure kisaga. Nägime siit-sealt urusuuetest kobrast ja siis sai koer lüüa. Elliot tuli urust välja ja enam alla ei läinud. Seejärel hakkas Chabi uuesti haukuma ja kui olime kindlaks teinud, et kobras ikka seal all redutab, sain koera uuesti sisse ja siis ta juba tuligi – seekord olime rohkem ette valmistunud ja saime tast kinni ja tõmbasime ühiste jõududega välja. 20 kg kaaluv isakobras oli see, kes Elliotile haavad tõmbas. Pika päeva lõpuks saime öelda, et ilma saagita me sealt ära ei tulnud.

Päev oli tore ja seltskond vahvalt aktiivne 🙂 Jääme ootama uut hooaega 🙂

17917826_1708688569148017_2038021419986071908_o

Kolm viimast naist, haavatud koer ja langenud kobras. Hooaja lõpp, 2017 kevad


Kevadise koertega koprajahi esimene linnuke kirjas :)

Vot nii lahe laupäev meil oligi 🙂

Möödunud laupäeval osalesime koprajahil Viljandimaal, koerteks ka seekord Elliot, Chabi ja Aramis. Alustuseks tegime koha, mida olime korra puistanud ka eelmise aasta septembris ja toona saime sealt kätte kolm kobrast. Esialgne vaatepilt ei andnud suurt lootust, koerad küll haukusid ja oli aru saada, et loom(ad) on all olemas. Pesa oli üleni jääs ja kuigi me sisuliselt raiusime sinna sise hulga auke, oli lõppseis selline, et kobras ei tulnud lihtsalt välja ja me otsustasime katkestada (peale 3 tundi tööd).

Lohutuseks mõtlesime, et jalutame veel läbi ühe oja kalda, millelt oli mõned päevad tagasi hulga suuri tammisid kopaga eest ära tõstetud ja kus olid osad urukäigud kenasti vee alt välja tulnud. Rohkesti oli söömist, mahanäritud puid (ja omajagu hävinud metsa). Ühe pesakoha leidsime, mis osutus tühjaks.

Üsna enne lõppu hakkas Elliot järsku kaldal kraapima ja nuuskima. Tegemist oli kaldapealse õõtsikuga, kus kalda alune kõik pehme ja käikusid täis. Sättisime enam-vähem umbkaudu käikudele kahvad ette ja aitasime koertele augu maasse. Chabi, kes oli väiksel metsatiirul, oli selleks ajaks ka tagasi ja nii nagu nad urgu said, lõid kisa lahti. Natuke aega madistasid kuuse juurikate all, kuniks labidamehed sinna ka augu sisse said ja siis ta tuligi välja, suure müdinaga. Kõigepealt üritas kõrvalharusse pugeda aga seal oldi juba vastas ja lõpuks ta õigesse kahva maandus ka. Lõpp hea, kõik hea 🙂 Ma olen Elliotiga jällegi sigarahul, tundub et eelnev kährikuga madistamine andis talle mõnusa hoo sisse urujahiks 😀

Kobras jahiseltskonnaga

Jahisaagiga

Koerad enne jahti

Koerad enne urgu minekut

Kobras veelkord

Jahisaagiga 😉