Ikka jahilainel

Kaks viimast nädalalõppu on nüüd jälle olnud rõõmsalt jahilainel. Lumi on kohati maas ja jälgi on hea lugeda 🙂

Ülemöödunud laupäeval käisime Nõgiarus, kus tehti kitse ajujahti. Kuna ma koeri kitse peal kasutada ei taha, siis istusid nad ajude ajal kenasti autos ja ootasid. Mõtlesin, et teen neile eraldi pärastpoole väikese jalutuskäigu. Sain olla kütiliinil (ja lasin kitsest täiega mööda, sest haavlipüss pole päris minu rida 😛 ) ja natuke jalutasin paar aju kaasa ka. Viimases ajus aga sai üks kits haavata ja läks ära üle põllu teise metsa. Kui jälje peale mindi, selgus et veri on maas ja oleks vaja koera, kellega järgi minna.

Otsustasin, et Chabi ja Elliot on niipalju vanad küll et teevad vahet haavatud ja tervel kitsel ja Elliotiga olen kitsesid otsinud ka. Mehed pandi metsale ette ja läksime jälje pealt sisse. Ei läinudki väga pikalt, kui juba kuulsin Chabi haukumist ja kilaga läks ta üsna kiirelt teise metsa serva, kus tema aetud loom ka ära kütiti. Lähemal vaatlusel selgus, et tegi oligi õige loomaga. Elliot jõudis ka lõpuks sinna välja. Kiirelt korjati koerad ka kokku ja oligi selleks korraks kõik 🙂

Viimatine nädalavahetus tõi aga kaasa metsseajahid ja põdrajahi lõpu. Ka seekord olime taas Nõgiarus, kus küttida oli veel kaks põdravasikat. Seekord olin Elliotiga jahis, Chabi oli kodus ja ravib oma pärakupauna põletikku.

Jälgede järgi oli enamvähem teada, kuhu metsa tasuks minna ja nii hakati mehi ette sättima. Jäime metsavahel tee servas ootama, kuna koertega metsa minna, kui saatjasse hõigati juba, et loomad liiguvad ja kohe kostus ka lask. Saime info, et ühte vasikat tabati ja teised loomad läksid ära. Kiirustasime jälje peale, kust Tobi koheselt võttis põdralehma ja vasika jäljed ja kihutas neile järele, Elliot käis tiiru mahakukkunud vasika juures ja läks ka Tobile järele. Varsti kuulsime juba haukumist, kui koerad loomadega läbi metsa liikusid. Kostusid lasud ja kuulsime, et põdralehm läks üle jõe ära, vasikas keeras aga metsa ja üsna pea oli juba selge ka, kuhu suunda tabamuse saanud loom läks. Tobi võttis talle järele ja varsti oligi ta põdravasika kannul, Elliot ka jõudis sinna. Seal siis lõpuks kütiti see vasikas ka ära. Seega sai seal põdrajaht läbi ja otsustati minna ära jahimajja.

Samal ajal olid aga naaberjahiseltsis mehed seajahis ja ma kuulsin, et üks siga oli saanud tabamuse, ent lask läks natuke kehvasti ja pakkusin, et ma lähen Elliotiga appi. Mõeldud-tehtud ja nii me kimasimegi sinna, kus seal oldi juba tükk aega järel käidud, ent ühtegi märki mahajäämisest ei olnud. Paarist kohast oli ta juba jõudnud kiirelt üle minna ja nii me lõpuks otsustasime, et paneme kütid viimatisele metsale ette ja ma lähen koeraga järgi. Hakkasin minema, koer kenasti mööda verejälge (verd oli kohati vähe, ent siiski pidevalt). Teadsin, et Elliotti saan verejäljel igati usaldada ja nii ma astusin rahulikult tal järel, tema minust küll mitusada meetrit eespool.

Ühel hetkel kuulsin, et koer haugub. Gepsust vaadates nägin ära, et ühe koha peal on paigal ja andsin ka saatjasse teada, et koer leidis sea üles ja haugub. Hakkasime ligi hiilima. Mööda lund see niiväga raske ei olnud, sest lumi oli pehme ja astumist väga kuulda ei olnud. Püüdsin hiilida nii, et kui koer haukus, siis läksime, kui vaikis, siis seisime. Saime neile järjest lähemale ja mingil hetkel keerasin raadiosaatjal hääle maha. kui järsku, juba peaaegu laskmisnägemise ulatuses olles, helises taskus telefon. Vaikselt kirudes panin telefoni vakka aga seda oli siga juba kuulnud ja tegi vehkat – koer järel. Jõudsin saatjasse veel hõigata, kuhusuunda siga kadus, kui natukese aja pärast juba kostus lask. Hetke pärast oli Elliot ka juba laskmise kohas ja siis oli juba lihtne – ise kiirelt metsast välja. Elliot keeras korra veel tagasi ja tuli minu juurde ja kui me metsast koos välja tulime, oli rõõm suur, et haavata saanud loom oli kenasti ära kütitud. Elliot sai muidugi kõvasti kiita ja minul oli nii hea meel, et ta ikka tööd sai teha.

20171209_142654

Elliot oma saagiga 🙂

Ellioti viimatisest suurest haavatasaamisest on tänaseks möödas täpselt kaks kuud. Peale haavade välimist paranemist ja songa opereerimist on ta järjest taastunud ja tundub, et talle hakkab jõud ja hoog ka tagasi tulema. Ehk läheb nüüd ainult edasi ülesmäge. 🙂

Advertisements

Põdrajahist veel ja hirvejahti ka natuke :)

Jälle on pikk aega möödas viimasest postitusest 🙂

Vahepeal on rohkelt igasuguseid sündmusi ja jahte toimunud. Kiirelt ülevaatena võiks mainida koprajahti Ihastes, kus aitasime väikese seltskonnaga lahendada kopramuret, mis juba pikki aastaid oli olnud. Selle tulemusena said kahjuks viga ühel või teisel moel kõik koerad kes vähegi tööd tegid, Elliot ja Chabi üsna tõsiselt. Chabi õnneks piirdus kahe auguga, Elliot aga sai kokku seitse auku ja sellest tulenevalt veel kõhu alla songa, mida käisime opereerimas. Koprajahis õnnestus meil tabada aga siiani minu koerte rekordkoprad: 24kg kaalunud isakobras ja 26kg kaalunud emakobras. Chabi töötas nagu kulda ja suuresti tänu tema visadusele saimegi selle suure mammi kätte.

22365519_1910847532265452_7914284925990435438_n

Siis toimus vahepeal naistega retrojaht Toosikannul. Stiil oli 1967, nii jahi- kui õhtuse peo riietuse osas. Tuleb tõdeda, et see oli läbi aegade keerulisem ülesanne – leida sobiv riietus mõlemaks osaks. Päev (ja sellele järgnenud õhtu) oli ise hoopiski teistmoodi kui tavaliselt. Sain sedakorda olla kütiliinil ja tunda ärevust, kui metsast põdralehm otse minu peale jooksis. Siiski jäi lask tegemata, kuna jaht toimus sileraudsete relvadega ja lasu tegemiseks oli loom minust siiski nõksa liiga kaugel. Õhtu oli ka tore, sai nalja ja naeru ja tantsida ja näha neid, kellega ehk paar korda aastas vaid trehvame 🙂

Naistejahist tehti ka vahva meenutusvideo 🙂

Oktoobri lõpus sai käidud Saaremaal, kus veetsime mõnusa nädalalõpu koos sõprade seltskonnaga Kaali jahiseltsis. Maru vahva aeg oli, koerad said ägedalt tööd teha, saime ka toredasti saaki ja üldse oli igati selline puhkuse tunne peal. 🙂

 

 

Lisaks sai siis lõpetatud Haaslaval põdrajahihooaeg, kus kõik koerad tegid ülivingelt tööd. Chabi ja Elliot ajasid mõlemad ajajate eest minema põdrad, Chabi eest kütiti ära põdrapull, lisaks ajasime taga kambakesi põdravasikaid (üks lasti taaskord Chabi suure töö kaasabil) ja leidsime üles haavatud põdralehma. Päev oli täis mõnusaid emotsioone, koerte kilkamist ja head tuju. 🙂

 

 

Peale seda läksin mina Saksamaale, terveks nädalaks ja mul jäi kaks nädalavahetust jahti vahele. Elliot sai ema pool puhata ja nautida nunnutamist 🙂

20171118_152046

Emotsioonid tagasiteel koju 🙂

Ja möödunud nädalalõpul sai käidud Ammes, ka põdrajahi hooaja lõpetamisel, kus tabati oodatud põdrapull ja saime taaskord mõnusalt head seltskonda ja ilma nautida. Ja lisaks sellele on mul nüüd lõpuks minu päris oma, kauaoodatud nunnu, oma püss 🙂

20171122_201625

Ja lõpetuseks üks vahva pilt meie kambast. Kõik kolm koos, selline paras punt, kui kokku saavad ❤

20171125_174321


Jahihooaeg on alanud!

Ma ikka võtan hoogu, et siia kirjutada aga kuidagi maru kiireks on elutempo läinud ja iga kord, kui mõte kirjutamisest tekib, on hulga muid tegemisi kohe vahel.

Oktoobris algas põdrajahi hooaeg, mina olin seekord siis oma “uues” jahiseltsis, Ülenurmes, kus ma nüüd ka ametlikult liikmeks olen. Seekord oli Natali koos meiega ajamas, kokku oli kolm koera – Elliot, Chabi ja Aramis. Janek koos Puruga käis Ammes, kus neil ka lõbus oli 😉

Alustasime ajamisega raudtee pealt, oli teada, et seal metsatukas on loomi nähtud. Üsna ajamise alguses kostus lask ja saatjasse anti info, et põdrapulli nähti, lasti ja vist sai ka ripsaka pihta. Chabi oli selle aja peale vehkat teinud ja ajas kusagil omaette, Elliot oli liikunud mulle lähemale ja ma võtsin ta kaasa ja viisin jäljele. Jäljel tõesti selgus, et loom oli saanud tabamuse kuid jooksusammuga minekut teinud. Seejärel kostusid juba kütiliinilt lasud ja tuli info, et kütiti seesama eelnevalt haavatud pull ja vasikas ja üks lehm sai pihta. Liikusime metsast välja, kui selgus, et lehm oli ajust välja, üle suure maantee teisele poole, naabrite poolele üle läinud, verejäljega. Võtsime ruttu koerad kaasa (Elliot seikles see aeg kuskil seal metsas) ja piirasime metsa sisse.

Kui mehed ees olid, läksime Chabi ja Aramisega mööda vererada. Veri oli korralik, st palju. Koertel tuli alguses üle langi minna ja kui sealt läbi olime “murdnud”, saime metsa alla, kus kohe mõlemad koerad kiirema hoo sisse said ja meie eest minema pühkisid. Ca 250m pärast hakkasid koerad haukuma ja liikusid kiirelt edasi. Korraks saime neile natuke lähemale aga siis tegi põder kiire spurdi koerte eest ära ja läks välja kütiliinile. Mõne minuti pärast oli haavatud loom tabatud ja meil jäi üle metsast välja tulla. Aramis tuli kohe meie juurde tagasi ja Chabi võttis veel korraks teise põdra jälje ette aga piisavalt kõva kisa tehes sain ta lõpuks tagasi enda juurde. Seega jäigi meie esimese jahipäeva saagiks kolm põtra. Ellioti sain ka lõpuks esimesest metsast kätte, ta oli omadega ennast sassi ajanud ja uitas mööda jälgi risti-rästi. Chabi töötas juba sellel korral vahvalt ja mulle tundus, et talle isegi jäi väheks sellest jahist 😀

Siis järgmisel nädalavahetusel olime külalistena Haaslaval, kus küttida oli veel neli looma – kaks suurt ja kaks väiksemat. Ajajaid oli seegi kord 6-7, koeri kolm – Elliot, Chabi ja venekas Robi. Läksime aju algusesse ja hakkasime paika liikuma, kui juba tuli info, et kaks looma kütitud. Otsustati ikka, et teeme aju läbi ja nii me sealt hargnesime. Algus oli raske, vett, mahalangenud puid, oksarisu oli palju ja sealt üle turnimine võttis ikka korralikult võhmale. Üsna teises pooles tuli info, et ühe ajaja juurest jooksid tagasi lehm vasikaga. Paar minutit hiljem võttis Chabi nende lõhna üles ja läks mööda jälgi järgi, ühel hetkel paigale jäädes. Läksime aju lõpuni ära, kui otsustati, et püüame koera kinni (Chabi oli kogu selle aja suht ühe koha peal olnud ja teiselt poolt kuuldi, et haugub ühe koha peal. Minul oli temani sel hetkel ca 1,3 km, seega viidi mind kiirelt autoga tagasi aju algusesse, kust läksin rutuga üle langi. Chabi kogu selle aja haukus, natuke liikusid rohkem maantee poole aga seal seisid mehed juba ees.

Läksin pooljooksuga, lõpu püüdsin vaikselt hiilida. Chabi oli kogu selle aja põtrade juures, haukus neid. Sain neile umbes 60 meetri peale ligi aga tihedas võsas ei olnud loomi näha ja nii nagu tuulega minu lõhna neile peale kandis, tegid nad koera eest kiire spurdi. Maantee äärsed mehed nägid loomi, kuid lasta ei õnnestunud ja nii nad üle põllu putku said, koerad tagapool kannul. Õnneks saadi niipalju kiirelt sinna vahele, et koerad saadi kätte.

Seejärel otsustati, et tehakse veel üks aju. Seekord oli väga väga pikk aju, üle kahe kilomeetri, raske maastik, rohkelt vesist ja võsast osa. Ise olime lõpuks ikka nii läbi ja koerad ka, et lõpus oli juba suht veremaitse suus 😀

Vahepeal jooksis sinna ajusse sisse kõrvaljahimeeste haavatud pull koos koeraga, selle looma jäljed aitasime neil üles leida ja lõpetasime päeva ära. Väsimus tuli peale.

Siis tuli vahele üks koprajaht, mille tulemusena on koertel paar nädalat haavade parandamise puhkust 😛 Tulemuseks kaks suurt kobrast (isane 24 kg ja emane 26 kg).

 

 


Koprajaht Võrumaal 12. septembril

Kui mõni aeg tagasi minu poole murega pöörduti, et Võrumaal metsas koprad rohkelt kahju teevad ja uuriti, et kas ma tean kedagi kes tahaks koprajahti teha, siis ei mõelnudki ma eriti pikalt ja vastasin kohe, et muidugi tahan!

Paar jahinaist lisaks, mina, Janek ja õde Natali koos Chabiga, asusime peale lõunat Võrumaa poole teele. Kuigi lõuna ajal sadas siinkandis veel vihma, siis korraldaja oli lubanud, et Võrumaal hakkab alles kella kuue ajal sadama.

Kohale jõudes, olid tammid kahest kohast maha tõmmatud ning vesi hästi maha jooksnud. Ühe koha juures oli ka kobrast nähtud aga too oli kahvast plehku pannud. Läksime siis kambakesi esimese koha peale, kus oli suur pesakuhila, lisaks väiksemad pesakohad ja siis urud kraavi peal.

Lasime Ellioti ja Chabi lahti ja üsna pea oligi juba esimene kobras vee sees. Kohati olid urud kuivale tulnud, nii ei saanudki kõiki kopraid korraga kahva ja Janek püüdis mitu tükki kätega kinni (sabast) ja mina sain siis talle appi joosta. Koerad möllasid maa all ja väike Puru sai ja omale kopralõhna ninna. Ühe koha peal olid koerad kopraga hästi maapinna lähedal ja seal läks Puru vahvalt käima. Sealt pesast tuli välja kokku viis kobrast. Seejärel läksid koerad üle kraavi teise kaldasse urgudesse, kust Chabi kohe ühe suure ka välja ajas. Kummalisel kombel ei tulnud seekord kobras mitte vette urgu, vaid hüppas maa pealt urust välja ja tormas siis kraavi 😀 Kõndisime talle kraavikallast pidi järgi, kuniks eespool kitsamas kohas saadi kahv ette. Koerad jooksid nagu pöörased mööda kallast järgi ja püüdsid iga kord kopraid ise kinni püüda.

Vaatasime veel selle koha üle, ülevaltvoolu lasti ka natuke vett alla veel ja siis läksime teise koha juurde (kus enne oli kobras peaaegu et kätte saadud). Seal oli suhteliselt kitsa kraavi peal eelmisel reedel suur tamm maha tõstetud ja koprad olid omale ühe väiksema tammimoodi alge üles ehitanud kõrvalharusse. Läksime pesa peale, kuid tundus, et seal kobrast pole, kõndisime kraavi ka lõpuni läbi, kuid ei midagi. Ühe koha peal olid koerad väga rahutud, kuid käigud olid üleni turbase vee all ja niipalju kui me ka üritasime, sealt ei tulnud midagi välja. Tagasi pesa juures hakkasid koerad pesa kraapima. No tõstsime pesa juppideks laiali ja kui poole peal olime, kostus vastaskaldalt hõige “kobras!!!” 😀 Janek oli vastaskaldal ühte urgu toika lükanud ja sealt ujus talle hoopiski kobras vastu 😀

Seejärel läksime kraavi läbi kammima. Seltskond oli juba ettepoole ära läinud ja ma loputasin käsi, kui mulle jäi silma üks kaldaserv, mis oli kraavi kohale kaldu. Lükkasin sinna labida alla ja minu üllatuseks läks labidas kuni lõpuni urgu. Vilistasin Chabi kohale ja nii nagu ta urgu nina pistis, hakkas kohe ka haukuma. Selge – kiiresti kahvad ette, meie ülevalt labidatega tegime augud ja lõpuks tuli ka sealt kena suur kobras välja, Chabi sikutas teda eest ja Elliot utsitas tagant 😀

Kõndisime veel kraavi lõpuni, kuid sealt ei tulnud enam midagi. Päeva lõplikuks saagigs jäi kaheksa kobrast! Koerad tegid supertööd, seltskond töötas hästi ja üldse oli igati vahva jahipäev. 🙂

21728682_1881491768534362_7773072061286553150_o

Esimese koha saak – kuus kobrast 🙂 Seejärel lisandus veel kaks

21427286_1874904282526444_2080747779805838539_o

Väike meeleolupilt Purult – kutsika elu on ikka lebo ja chill ❤ 😀


Verejälje võistlus Leedus, selle hooaja viimane

10. septembril toimus Leedus, Radviliskis verejälje võistlus, kuhu otsustasin minna Elliotiga osalema.
Elliot on nüüd juba 8-aastane ja kuna ma ei oska arvata, mida uus aasta toob, siis saigi otsustatud, et lähen. Minek oli juba 9- õhtupoolikul. Sõitsin Leedusse kohale ära ja ööbisin seal lähedal ühes kiirtee-äärses hostelis. Ööbimiskoht ise oli odav ja sellevõrra ka “kvaliteetne”. Magada sai, kuid kõrvaltubadest kostuvad hääled ja koridorist kostuvad sammud tegid selle unekese üsna ärevaks 😀

Hommikul sõitsin kohale ja minule rõõmsaks üllatuseks, olid kohal ka Jaak ja Tatjana, seega saime nendega koos “kampa” võtta ja koos olla. Leedukad on sõbralikud ja lahked, kohalik seltskond võttis meid juba kevadisel eksamil vahvalt omaks.

Paugukatse oli ka sel korral samamoodi, sidusime kolme kaupa koerad puude külge, tehti pauk ja seejärel kuulekus – lasime koera lahti, jooksma ja seejärel kutsisime juurde. Elliot küll kiuksus, kui ma ta kinni sidusin aga sellest hoolimata, et tal hull soov metsa liduda, tuli pärast ilusti juurde 😀 Põllul oli rohkelt hirvede ja sigade jälgi ka, nii vanemaid, kui päris värskeid 🙂

Seejärel jäime ootama oma järge. Ellioti järjekord oli viies. Taaskord viidi koerad kolmekaupa metsa. Esimene sats tuli ükshaaval metsast välja, kostus juttu, et rajad on väga rasked, rohkelt heinu ja nõgeseid, võsa ja oksi. Märg ka.

Läksime siis Elliotiga rajale. Lasin tal lõhna üles võtta ja põrutasime muudkui mööda jälge, kui ühe pöörangu koha peal avastas kohtunik, et ta ei leia märke. No ootasime, ta uuris samal ajal teise kohtuniku käest, kust rada läheb, seejärel selgus, et oligi õige suund 😀 Läksime edasi, veel paaris kohas pidin koeraga seisma jääma ja ta tagasi tõmbama, sest kohtunik rajamärgiseid ei leidnud, kuid taaskord selgus, et koer läheb õigesti ja meie lihtsalt ei jõua järgi 😀

Ja siis… oligi lõpp! Siga leitud. Raja läbimiseks kulus 15 minutit, kusjuures lõpuks tunnistas kohtunik ka, et vahepeal ei saanud ta enam aru, kus me oleme ja oli rahul, et Elliot meid õigesse kohta välja tõi.

Peale pikka ootamist hõigati välja ka tulemused ja Elliot saavutas tubli 82 punktiga esimese järgu ja päeva kolmanda koera tulemuse. Ma jäin ise väga väga rahule nii võidu kui päevaga, saime vahvas seltskonnas veedetud toreda päeva ja ilmaga vedas meil ka lõputult hästi 🙂

21462495_1879459398737599_6612473145183751268_n

Uhke koer uhke saagiga 🙂


Koprajahijuttu :)

Peale viimatist verejälje eksamit oli meil paar kuud rahulikku kulgemist ja vaikust, puhkasime ennast välja ja Elliot kasvatas hoolega oma karva haavakohtadele tagasi.

Augusti alguses toimus koprajaht Pärnumaal, kus osalesime Chabiga, lisaks oli siitpoolt kaasas Aramis ja kohalikel olid abis kaks lühikarvalist foksterjerit.Plaanisime teha kolm kohta, üks taksidega, teine foksidega ja kolmas siis ühiselt. Tammid olid juba hommikul kopaga maha tõstetud, mis tegi meil töö oluliselt lihtsamaks ja mõnusamaks.

Alustuseks läksime oma pundiga siis sinna, kus taksidega tegema hakkasime. Pesakohas oli väidetavalt ühte kobrast ujumas nähtud, seega alustasimegi sealt algusest. Lasime koerad lahti ja üsna koheselt tuligi kahva esimene, väiksem kobras. saatsin Chabi urgu tagasi ja juba ta tegigi hääle lahti ja oli ka teine kobras kahvas. 🙂 Seejärel läks ta uuesti urgu ja hakkas imeliku häälega kilkama. Tundsin tuttava jääle järgi ära, et kas on kobras vesiluku taga peidus vms, igatahes on seal mingi loom all olemas küll.

Mingil hetkel arvati, et läheks edasi, kutsusin koera kaks korda urust välja aga ta läks koheselt sisse tagasi ja jälle haukuma. No hea küll – kaevame. Urg ise läks kaldast otse üles ja siis hargnes, maa pealt polnud võimalik kuulda, kummal pool koer on. Kaevasime augu, kuid seal teda ei olnud. Seejärel teise augu ja nägime koera saba. Seejärel mõõtsime välja umbes, kui pikalt koer sees olla võiks ja kaevasime järgmise augu, mis sattus täpselt kopra ja koera vahele. Sealt lükati labidas ette ja sain koprale ühe lasu teha, mispeale kobras hooga ennast välja surus ja kohe kahva, koer sabas.

Kogu selle aja (umbes pool tundi), oli koer urus kobrast kõvasti räsinud, kobras ise oli aga parajalt suur (lõpuks kaalusime ära, 22,5 kg). Sellest kohast läksime ülesvoolu edasi, kui avastasime end suure tammi eest. Nojah. Tõmbasime selle ka maha aga ei jäänud enam ootama ja läksime edasi. Teine seltskond samal ajal oli saanud kätte ühe väikse kopra.

Läksime kambakesi sinna, kus teine seltskond oli olnud ja hakkasime seal mööda kraavi liikuma. Hetke pärast tuli meile vastu pisike kobras, kelle kamba peale koos Chabiga kätte saime. Chabi näitas siinkohal üles üllatavat jõudu ja kui kopra kahva saime, haaras tollest hammastega jõuliselt kinni ja ei tahtnud kuidagi lahti lasta 😀

Natuke maad ülesvoolu oli urg, kuhu Chabi sisse hüppas ja kohe haukuma hakkas, sealt tuli suure madina saatel välja korraga kaks kobrast, üks suur ja väiksem kobras, kes punnitas ennast kahvast mööda ja kes ujumise pealt ära kutsuti. Kõndisime veel kraavid läbi, kuid enamat ei nähtud, seega lugesime päeva lõpetatuks, tulemusega 7 kobrast 🙂

Chabi töö oli imetlusväärne ja ma olin temaga väga rahul 🙂

20842192_1849150181768521_911193834980916569_n

Siis tegime koprajahi omadega, Ülenurmes. Pika päeva lõpuks saime saagiks kaks suurt kobrast, millest üks “jalutas” mööda kraavi meestele vastu ja teise aitas Elliot üles otsida. Aramis sai siin ka hamba valgeks, kui ta kopra juurde urgu panime. Loodetavasti andis see kogemus talle natuke entusiasmi juurde 🙂

Meiega oli seekord ka Irma (karmikas standard), kelle jaoks oli see esimene koertega koprajaht ja minule näib, et kopraga ta kindlasti hätta ei jääks 😉

21077227_1863534040330135_8280675213568658971_n

Vahepeal käisime Itaalias puhkamas, reisil ja osalesin Elliotiga ka verejälje võistlusel. Verejälje võistluselt tulemust ei saanud, sest Elliot tõmbas endal põõsastes kõrva veriseks ja kõrvast tuli nii palju verd, et pidin kahjuks katkestama. Kuid seltskond, ilm ja õhkkond oli suurepärane ja me nautisime täiega Firenze imelist maastikku 🙂

Teine uudis tuli meiega aga Itaaliast koju kaasa. Nimeks on tal Pasquale della Val Vezzeno (Sky Spirit Challenger x Margot), sündinud 9. mail ja tegemist on siis karmikarvalise standardtaksiga, kes (loodetavasti) hakkab Janeki jahikaaslaseks 😉

Elliot on tema vastu sõbralik ja laseb endaga mängida. Chabiga tegime ka juba tutvust ja tundub, et Chabi võtab teda veidikene ettevaatusega veel, kuid on lootust et saavad hakkama 😉

21105936_1866811133335759_7214697599088896837_n

21272220_1871691446181061_3181500310330614632_n

Ja möödunud nädalavahetusel käisin Leedus, seekord siis suvehooaja viimasel verejälje võistlusel, millest kirjutan pikemalt järgmises postituses 🙂


Verejälje eksam Leedus, Perlojal

Möödunud nädalavahetusel sai ette võetud pikk sõit Lõuna-Leedusse, kus korraldati verejälje eksam. Algselt oli plaan minna omaette uudistama, kuid siis saime Rittaga jutule ja otsustasime koos minna.

Pikk sõit sinna oli vahva, ajasime juttu ja tutvusime soojema ilmaga 😉 Kohapeal oli laupäeva õhtul umbes 16 kraadi sooja – imeilus ilm, lõhnavad toomingad ja kevadine küllus.

Pühapäeval sõitsime kella 9ks kohale. Esialgu olid kohal ainult kohtunikud, seejärel saabusid juba ülejäänud tegelased – korraldajad ja teised osalejad. Kokku oli seekord 15 koera.

Sain loosi järgi 8. raja.

Alustuseks tehti koheselt paugukatse ja kuulekus. Koeri testiti kolme kaupa – koer tuli jätta puu juurde ja ise eemalduda vaateväljast, seejärel sooritati kaks järjestikust lasku sileraudsest relvast ja kohtunik jälgis koera. Koera võis jätta rihmas või ilma rihmata (rihmas sai punkti vähem). Kuna ma teadsin, et Elliot ei pruugi paigale jääda, panin ta rihmaga puu külge. Lootsin küll, et ta ei haugu aga haukus ikkagi, et miks ma ta maha jätsin. Selle eest võeti punkte maha, muidu pauguhirmu ei olnud. Kuulekus oli lihtne – lasin koera lõa otsast lahti ja kohtuniku käsu peale kutsusin ära. Tuli ilusti.

Esimese korraga läks rajale neli koera – igale kohtunikule üks. Ootasime oma aega. Ilm oli väga soe, lausa palav ja mul hakkas tekkima väike kahtlus, et kas Elliot on ikka harjunud sellise kuumaga või mis ta teha võib. Vahepeal tuli esimene ebaõnnestuja rajalt tagasi ja ootasime edasi. Seejärel tuligi meie kord.

Rada oli alguses esimesed 30m tähistatud, seejärel olid märgised varjatud, nii et tuli puhtalt koera instinkti usaldada. Rada ise oli sik-sakiline, kulges üsna suvaliselt erinevate põõsaste vahelt ja aegajalt tuli ikka natuke ronida ka. Koera jaoks oli see hästi huvitav ja tundus, et tal huvi ja motti jagub. Ühekorra läks ta natuke liiga tormakalt ja läks rajalt eemale ja kohtunik suunas meid tagasi. Kohtunik ise tuli nii vaikselt meile järele, et ma vahepeal ei saanud arugi, kus ta on. Mõned korrad ta ainult ütles, et kõik on okei, olete õigel rajal.

Rajal oli kaks nurka, need leidis koer ilusti üles ja võttis kohe ka õiged suunad edasi. Teeületamise kohal, tegi Elliot kontrollringi ja läks ka ilusti edasi. Raja lõpus jõudsime tähistatud lõppu, kus oli maas metssea nahk ja põdrajalg. Elliot on õnneks mõlemaga tuttav ja nii ta ka käitus vastavalt, kui tehti veel ulukisse suhtumise kontrollring. St meid kutsuti 50m lõpust tagasi ja paluti koer ilma rihmata tagasi saagi juurde saata. Kohtunik oli rahul ja kiitis, ainult seda mainis, et koer on veel nõksa tormakas ja vajaks väiksemat hoogu rajal (sellest ka paar punkti maha), kuid üldiselt oli kõik hästi.

Tagasi laagriplatsis jätkus ootamine. Sõime-jõime ja ajasime kohalikega juttu, jahutasime koeri ja nautisime ilusat ilma. Ritta käis ka veel rajal ära ja seejärel hakati tulemusi kokku arvestama.

Ritta Coco (Kenzira’s Concordia) oli väga tubli ja saavutas tugeva 3. järgu 68 punktiga ja tuli päeva kolmandaks parimaks koeraks.

Elliot seevastu saavutas oma tööga sootuks 76 punkti, 2. järgu ja oli päeva parim koer! Uskumatu 😀 Auhinnad olid vägevad ja sedavõrra magus oli see võit meile, sest kohtunikke kokku oli hindamas neli ja nad hindavad võrdlemisi rangelt (aga ausalt ja õiglaselt).

Kojusõit kulges üllatavalt kiirelt ja taaskord toredasti. 🙂

18447150_1741799309170276_3970173722530656375_n

Kolm parimat koera, omanikud ja kohtunikud 🙂

18423907_1741799175836956_8945913981795561835_n

Osalejad kõik koos

18447515_1741799092503631_2675270679912556921_n

SF Elliot ja Kenzira’s Concordia 🙂

Väga tore üritus ja väga mõnus reisiseltskond oli 🙂