Verejälje eksam Leedus, Perlojal

Möödunud nädalavahetusel sai ette võetud pikk sõit Lõuna-Leedusse, kus korraldati verejälje eksam. Algselt oli plaan minna omaette uudistama, kuid siis saime Rittaga jutule ja otsustasime koos minna.

Pikk sõit sinna oli vahva, ajasime juttu ja tutvusime soojema ilmaga 😉 Kohapeal oli laupäeva õhtul umbes 16 kraadi sooja – imeilus ilm, lõhnavad toomingad ja kevadine küllus.

Pühapäeval sõitsime kella 9ks kohale. Esialgu olid kohal ainult kohtunikud, seejärel saabusid juba ülejäänud tegelased – korraldajad ja teised osalejad. Kokku oli seekord 15 koera.

Sain loosi järgi 8. raja.

Alustuseks tehti koheselt paugukatse ja kuulekus. Koeri testiti kolme kaupa – koer tuli jätta puu juurde ja ise eemalduda vaateväljast, seejärel sooritati kaks järjestikust lasku sileraudsest relvast ja kohtunik jälgis koera. Koera võis jätta rihmas või ilma rihmata (rihmas sai punkti vähem). Kuna ma teadsin, et Elliot ei pruugi paigale jääda, panin ta rihmaga puu külge. Lootsin küll, et ta ei haugu aga haukus ikkagi, et miks ma ta maha jätsin. Selle eest võeti punkte maha, muidu pauguhirmu ei olnud. Kuulekus oli lihtne – lasin koera lõa otsast lahti ja kohtuniku käsu peale kutsusin ära. Tuli ilusti.

Esimese korraga läks rajale neli koera – igale kohtunikule üks. Ootasime oma aega. Ilm oli väga soe, lausa palav ja mul hakkas tekkima väike kahtlus, et kas Elliot on ikka harjunud sellise kuumaga või mis ta teha võib. Vahepeal tuli esimene ebaõnnestuja rajalt tagasi ja ootasime edasi. Seejärel tuligi meie kord.

Rada oli alguses esimesed 30m tähistatud, seejärel olid märgised varjatud, nii et tuli puhtalt koera instinkti usaldada. Rada ise oli sik-sakiline, kulges üsna suvaliselt erinevate põõsaste vahelt ja aegajalt tuli ikka natuke ronida ka. Koera jaoks oli see hästi huvitav ja tundus, et tal huvi ja motti jagub. Ühekorra läks ta natuke liiga tormakalt ja läks rajalt eemale ja kohtunik suunas meid tagasi. Kohtunik ise tuli nii vaikselt meile järele, et ma vahepeal ei saanud arugi, kus ta on. Mõned korrad ta ainult ütles, et kõik on okei, olete õigel rajal.

Rajal oli kaks nurka, need leidis koer ilusti üles ja võttis kohe ka õiged suunad edasi. Teeületamise kohal, tegi Elliot kontrollringi ja läks ka ilusti edasi. Raja lõpus jõudsime tähistatud lõppu, kus oli maas metssea nahk ja põdrajalg. Elliot on õnneks mõlemaga tuttav ja nii ta ka käitus vastavalt, kui tehti veel ulukisse suhtumise kontrollring. St meid kutsuti 50m lõpust tagasi ja paluti koer ilma rihmata tagasi saagi juurde saata. Kohtunik oli rahul ja kiitis, ainult seda mainis, et koer on veel nõksa tormakas ja vajaks väiksemat hoogu rajal (sellest ka paar punkti maha), kuid üldiselt oli kõik hästi.

Tagasi laagriplatsis jätkus ootamine. Sõime-jõime ja ajasime kohalikega juttu, jahutasime koeri ja nautisime ilusat ilma. Ritta käis ka veel rajal ära ja seejärel hakati tulemusi kokku arvestama.

Ritta Coco (Kenzira’s Concordia) oli väga tubli ja saavutas tugeva 3. järgu 68 punktiga ja tuli päeva kolmandaks parimaks koeraks.

Elliot seevastu saavutas oma tööga sootuks 76 punkti, 2. järgu ja oli päeva parim koer! Uskumatu 😀 Auhinnad olid vägevad ja sedavõrra magus oli see võit meile, sest kohtunikke kokku oli hindamas neli ja nad hindavad võrdlemisi rangelt (aga ausalt ja õiglaselt).

Kojusõit kulges üllatavalt kiirelt ja taaskord toredasti. 🙂

18447150_1741799309170276_3970173722530656375_n

Kolm parimat koera, omanikud ja kohtunikud 🙂

18423907_1741799175836956_8945913981795561835_n

Osalejad kõik koos

18447515_1741799092503631_2675270679912556921_n

SF Elliot ja Kenzira’s Concordia 🙂

Väga tore üritus ja väga mõnus reisiseltskond oli 🙂


Haavade paranemise protsess ja verejälje eksam

Viimases koprajahis saadud sõjahaavad hakkasid Elliotil õnneks üsna kiirelt paranema. Õmblema ma temaga ei läinud, sest eelmisest kogemusest (3 a tagasi) oli selgelt meeles see, et selliseid haavasid pole mõtet õmmelda, vaid tuleb lasta haaval rahus puhastuda ja paraneda. Haava puhastamiseks kasutasin Prontosani haavageeli ja kui mustus oli kõik välja tulnud, siis kasvatas haavad suurepäraselt kinni taruvaigu-meevaha salv. Koera lakkumise eest meisterdasin talle taaskord selga ka vesti, vanadest t-särkidest, millele sisse kleepisin haava kohale sideme, et see kõik mustuse ja haavavedelikud sisse imaks. Toimis väga efektiivselt.

Ainuke murelaps oli saba peal olev hammustuse haav, mida koer pääses lakkuma ja millele mingid sidemed ka püsima ei jäänud. Sellel lasin lihtsalt olla ja tundub, et nüüdseks on ka see juba minevik 🙂

Eelmisel nädalavahetusel toimus Põhja-Eestis ka verejälje eksam, kuhu ma Ellioti olin kirja pannud. Kuna paranemisprotsessi oli alles kaks nädalat olnud, siis ma läksin sinna suht lõdva olekuga, sest koer polnud saanud mõnda aega treenida (paar-kolm korda kevadel kokku) ja tema olek oli ka selline nii-ja-naa. Hommikune varajane äratus ja pikk sõit olid üsna väsitavad. Saime loosi numbriks 4. Ootaja aeg on pikk, öeldakse. Ootamise ajal suhtlesime teiste osalejatega ja nautisime kena kevadilma (päikese käes oli mõnusalt soe). Koer oli muidugi passimisest võrdlemisi tüdinud ja veetis aega vaheldumisi pikali vedeledes ja virisedes.

Kui meie aeg kätte jõudis, utsitasin ta nö üles ja panin rajale. Minule suureks üllatuseks oli koer nagu välja vahetatud ja töötas nii, nagu ei kunagi varem. Uskumatult kiirelt läbisime raja ja lõppu jõudes oli kergendus suur. Tundus, et Ellioti jaoks need kaks paranemise nädalat olidki olnud puhtalt puhkamiseks ja energia kogumiseks, sest rajal nähtu oli 180 kraadi teine, kui see mida ma enne rada nägin. Peale lõunapausi ootasime veel mõned tunnid, seejärel tegime kuulekuse ja saime kätte tulemused.

Ellioti tulemus: I järk, 95 punkti. Rõõm, jahmatus, üllatus, suur rõõm ja veel suurem rõõm koera pärast. Tasus ikka ära pikk sõit ja ootamine.

Eks see andis hoogu jälle edasi püüelda ja mõtteid ja plaane seada. Suvi tuleb taaskord pikk ees ja eks näis veel, kuhu me kõik ära jõuame käia 🙂


Koprajahid enne hooaja lõppu

Viimase pooleteise kuuga on nii kiireks läinud, et polegi jõudnud kuidagi kajastada jahtide tulemusi.

Peale Polli jahti käisime Nõos, kus olid ka kolm kohta tegemiseks. Seal saime omajagu ponnistamise tulemusena kätte ühe 20,3-kilose kopra, keda koerad jupp aega läbi vesikäikude taga ajasid ja veel pärast tupikus temaga madistasid. Päev oli omajagu väsitav, kuid vahva ja seltskond oli tore 🙂

Seejärel oli paar nädalat pausi ja 8. aprillil tegime koprajahi Ülenurme maadel koos sõpradega Saaremaalt. Pika ja sisuka päeva tulemusena saime kätte viis kobrast, neist suurim kaalus seekord 18 kilo. Koerad said mõnusalt tööd teha ja ilm soosis meie tegevust 🙂

Sellel laupäeval käisime hooaja lõppu tähistamas Hallistes, koos naisküttide, metsatudengite ja kohalike jahimeestega.

Kohti oli kolm – esimene oli üsna suure vee all ning vesi läks aeglaselt alla. Kui läksime pessa koertega, siis selgus et koprad kadusid maa alla ja sügavale vee alla edasi ja koerad neile ligi ei saanud. Peale pooleteise tunnist ponnistamist jätsime pooleli ja võtsime ette teise koha, mis selgus – oli tühi. Kõndisime läbi kogu pika kraavi, kuni tühja pesani ja siis tagasi.

Kella viie paiku läksime teise pundi poolt alustatud koha juurde, kust nad hommikul ka ühe kopra olid kätte saanud. Esimeses pesas oli vaikus, vahepeal teise pesa juurde minnes läksid koerad juba ärevamaks. Teise pesa juures oli alguses ka vaikus, kuid kui lasime koertel mõnda aega rahulikult otsida, hakkas ühel hetkel Chabi haukuma. Kaevasime mõned augud, kust selgus, et pesa on kolmekihiline, keskmine kiht pooleldi vee sees ja alumine kiht täiesti vee all, kust koerad ligi ei saanud. Koerad aga koguaeg haukusid ja näitasid välja, et seal all on raudselt keegi. Mingil hetkel saime sinna veealusesse käiku labidad ja pika toika sisse lükata, kui kobras tuli esimest ringi pesast välja. Kätte saada ei õnnestunud. Seejärel teist korda ja uuesti pessa tagasi. Siis oli mingil hetkel täiesti vaikus ja tekkis tunne, et koprad saidki minema, kui järsku koerad tegid pikema tiiru pesa taga õõtsiku kohal ja Elliot läks urgu suure kisaga. Nägime siit-sealt urusuuetest kobrast ja siis sai koer lüüa. Elliot tuli urust välja ja enam alla ei läinud. Seejärel hakkas Chabi uuesti haukuma ja kui olime kindlaks teinud, et kobras ikka seal all redutab, sain koera uuesti sisse ja siis ta juba tuligi – seekord olime rohkem ette valmistunud ja saime tast kinni ja tõmbasime ühiste jõududega välja. 20 kg kaaluv isakobras oli see, kes Elliotile haavad tõmbas. Pika päeva lõpuks saime öelda, et ilma saagita me sealt ära ei tulnud.

Päev oli tore ja seltskond vahvalt aktiivne 🙂 Jääme ootama uut hooaega 🙂

17917826_1708688569148017_2038021419986071908_o

Kolm viimast naist, haavatud koer ja langenud kobras. Hooaja lõpp, 2017 kevad


Kevadise koertega koprajahi esimene linnuke kirjas :)

Vot nii lahe laupäev meil oligi 🙂

Möödunud laupäeval osalesime koprajahil Viljandimaal, koerteks ka seekord Elliot, Chabi ja Aramis. Alustuseks tegime koha, mida olime korra puistanud ka eelmise aasta septembris ja toona saime sealt kätte kolm kobrast. Esialgne vaatepilt ei andnud suurt lootust, koerad küll haukusid ja oli aru saada, et loom(ad) on all olemas. Pesa oli üleni jääs ja kuigi me sisuliselt raiusime sinna sise hulga auke, oli lõppseis selline, et kobras ei tulnud lihtsalt välja ja me otsustasime katkestada (peale 3 tundi tööd).

Lohutuseks mõtlesime, et jalutame veel läbi ühe oja kalda, millelt oli mõned päevad tagasi hulga suuri tammisid kopaga eest ära tõstetud ja kus olid osad urukäigud kenasti vee alt välja tulnud. Rohkesti oli söömist, mahanäritud puid (ja omajagu hävinud metsa). Ühe pesakoha leidsime, mis osutus tühjaks.

Üsna enne lõppu hakkas Elliot järsku kaldal kraapima ja nuuskima. Tegemist oli kaldapealse õõtsikuga, kus kalda alune kõik pehme ja käikusid täis. Sättisime enam-vähem umbkaudu käikudele kahvad ette ja aitasime koertele augu maasse. Chabi, kes oli väiksel metsatiirul, oli selleks ajaks ka tagasi ja nii nagu nad urgu said, lõid kisa lahti. Natuke aega madistasid kuuse juurikate all, kuniks labidamehed sinna ka augu sisse said ja siis ta tuligi välja, suure müdinaga. Kõigepealt üritas kõrvalharusse pugeda aga seal oldi juba vastas ja lõpuks ta õigesse kahva maandus ka. Lõpp hea, kõik hea 🙂 Ma olen Elliotiga jällegi sigarahul, tundub et eelnev kährikuga madistamine andis talle mõnusa hoo sisse urujahiks 😀

Kobras jahiseltskonnaga

Jahisaagiga

Koerad enne jahti

Koerad enne urgu minekut

Kobras veelkord

Jahisaagiga 😉


Jahihooaja lõpp

Polegi jõudnud kirja panna viimast rebasejahti, mis veel enne jahihooaja lõppemist toimus. Oli maru tore jaht Ülenurme maadel, kus Chabi sai kõvasti rebaseid ajada ja ühes ajus ajas lausa sead jooksu 🙂 Rahvast oli palju, koeri ka ja metsad olid täis rõõmsaid hääli.

16819231_1641591342524407_2919514477121811774_o


Nädalavahetuse rebase-jänesejaht

Möödunud pühapäeval käisime Haaslavas rebast jahtimas. Koerteks siis sel korral Elliot, Chabi ja hagijapoiss Urr. Urr oli eelmine päev pikema tiiru maha jooksnud, Elliot ja Chabi aitasid mul laupäeval hirvepead keeta.

Esimene aju oli selline mõnusalt tempokas tükk, kus oli teada, et hommikul oli kaks rebast sisse läinud. Chabi võttis kenasti kilgates jälje ette ja juba oli muidugi rebane ka kütiliinil väljas ja saadi kätte. Seejärel käis Urra ka repsi juures ära ja liikusime edasi. Järgmises metsatukas oli teine rebane sees, kelle ka taksid suht kiirelt kütiliini ajasid, Urr ajas ka veel rebase jälgi, tegi ilusad pikad tiirud jälgedes ja saime metsast välja.

Enne teist aju tabati veel üks reps põllust, seejärel läksime uuesti metsa. Veel enne metsa sisenemist nägime põllu peal, kuidas eemal silkas rebane teise metsa. Tema jälje võttis Urr üsna aju alguses üles ja pani kilgates minema, Chabi tegi ka tiiru peale ja tuli vahetee peale jõudes tagasi. Läksime üle tee ära ja saime üle suure kraavi, kui nägin gepsust, et Chabil oli pikalt sirge minek. Kuulsime pauke ja anti infot, et jänest nähti, kuid tabamust ei saanud. Kohe oli Chabi tal kannul, lendas metsast välja, pikalt üle suure lageda põllu ja järgmisesse metsa. Mõtlesime, et proovime koera kätte saada ja sõitsime talle ette, kuid ka seal ei tulnud ka välja, vaid kuulsin ainult veel haukumist ja gepsust nägin, kuidas koer läks kiirelt üle võssakasvanud põllu, järgmisesse metsa ja sealt läbi. Saime autoga talle kiirelt ette aga tundub, et jänesel oli nii suur hoog sees, et ta oli juba üle põllu läinud. Sain koera peale pikka hõikumist alles kätte, kuidagi ei tahtnud jäljelt ära tulla.

Selleks ajaks olid teised juba viimase aju ära lõpetanud ja nii lõpetasimegi ilusa päeva, tulemusega kolm rebast. Seltskond oli väga vahva ja päev ilus.

Kahjuks olid kõik rebased sel korral kärntõvega 😦

16463695_1627531613930380_4499011864023504589_o

Rebasejaht 🙂


Nädalalõpp Saaremaal hirvejahis

Möödunud nädalavahetusel käisime taaskord Saaremaal, hirvejahi lõppu tähistamas.

Startisime reedel, peale tööd, Saarde ja peale pikka sõitu olime öö hakul kohal. Ööbimiskohaks oli sel korral Kaali Külastuskeskus, mis üllatas oma hubase suursugususe ja meeldiva perenaisega. Samal õhtul ajasime veel natuke juttu ja läksime ära kotile puhkama.

Hommikune kogunemine oli kella 9 paiku. Kokku loendati kokku 22-23 inim- ja 4 koerhinge. Kaks laikat ja minu taksid. Alustuseks võtsime ette metsatuka suure turbaraba kõrval. Lund ei olnud praktiliselt üldse, õnneks oli maa külmunud ja isegi rabapealne kandis. Takside jaoks muidugi selline pinnas on imeliselt tore 😀 Alustuseks võttis Chabi suht kohe minu eest looma (jälgede järgi hirve) ja kihutas sellega ajajate vahelt siksakitades kütiliini servale, kus ta jupp jupp aega tiirles. Siis ajas Sass kolm hirvepulli jooksu ja mingil hetkel sai kohalik ajumees hirvepulliga 5 sekundit tõtt vaadata. Otsustasin minna Chabile appi, kuid tundub, et selleks hetkeks oli hirv ta ära lollitanud. Mingil hetkel haukus Elliot minu lähedal kedagi, kes võra raginal minema pürstis ja siis oligi juba esimene mast läbi.

Teine mast oli planeeritud ligi 2 km pikkune metsatukk, kus väidetavalt pidada hirve palju olema ja sigu ka. Sigade tegutsemise jälgi oli seal tõesti palju. Kohe suht alguses kihutas Chabi taaskord minu eest minema kilaga, tegi ringi ja uuesti minnes hakkas hoopis teistmoodi haukuma – madalamalt. Arvates, et tegemist oligi sigadega, liikusin Chable järgi, samal ajal ajas kohalik laika hirvepulli kütiliinile, kellele paraku tabamust teha ei õnnestunud. Järsku hakkas meie ees Sassi laika haukuma ja Sass läks talle appi. Jõudsin veel vaadata, et Elliot on ka kuskil sealpool, kui kostus pauk ja siis kuulsin raginat, kui pull minu suunas hakkas tulema. Jõudsin veel mõelda, et püss, püss tuleb võtta, kui juba nägin teda tulemas, pea uhkelt seljas. Ainuke mõte sel hetkel, mis peas veel oli, oli et kas ma nüüd seisan õigesti ja kas ma nüüd saan ka pihta, siis vajutasin päästikule. Peale esimest pauku loom natuke keeras, astusin teisele poole puud ja lasin uuesti. Eemalduvat looma nähes jõudsin veel kobades ümber laadida, kui nägin kuidas ta vajuma hakkas ja siis kostus juba võsa ragisedes mürts.

20170128_113716

Minu!

Ma vist ei suudagi edasi anda seda emotsiooni ja tunnet, kuidas käed-jalad korraga värisema hakkasid. Toetusin vastu puud ja ütlesin (karjusin, kiljusin??!! 😀 ) saatjasse, et pull on MAAS!! Seejärel jõudis teadvusesse koerte kisa – Elliot oli nagu pöörane looma juures ja Tommi ka, ei andnud enam asu. Astusin paar sammu lähemale ja nägin, et olin teinud tabava lasu, nii et pull koheselt ka maha jäi.

Samal ajal kostusid mujalt lasud ja tuli järjest infot et siin-seal on tabatud loomi. Saime ajajatega saagi juures kokku, korjasime koerad ära ja läksime edasi. Vaatasime veel üle, et minu tehtud esimese lasu kohas olid verepritsmed laiali ja lõpuks tagantjärele tarkusena saan aru, et see oligi koheselt tabav ja teine läks mööda.

Natuke hiljem leidis kohalik neiu ilusad sarved (koljuga). Chabi oli vahepeal paugutamise peale tagasi tulnud ja kuna seakarjad olid sellest mastist plehku pannud, ronisime lõpuks välja ja hakkasime edasi otsima. Selgus, et selle aju lõpuks oli saadud saagiks kolm hirvepulli ja kaks siga. Otsisime veel koertega ühe hirve üles ja kontrollisime ülejäänud lasud ära. Üks metssiga oli saanud ka veel ripsaka, kuid sellele me järgi ega ette ei jõudnud, kuna vigastus ei olnud nii tugev, et ta maha jäänuks. Tõenäoliselt saadakse ta hiljem kätte.

Tegime veel ühe aju peale lõunat ja see oli ka umbes 2 km pikkune. Taksid olid võrdlemisi väsinud, kuid kohalik laika suutis sealt metsast sead jooksu ajada ja nii said sealt tabamuse kaks hiigelsuurt metssiga, ühe neist küttis Janek 🙂

Lõpetasime päeva pimedas ja kahjuks suurt ühispilti ei saanudki, kuid see-eest sain oma sarvega pildi 🙂

Pühapäeva hommikupoole tegime ka ühe masti ja sealt kütiti ka üks väiksem hirvepull. Seega võiks öelda, et jahinädalavahetus läks igatepidi korda. Ennekõike oli seltskond suurepärane, sest Saarlastega just tihti jahti ei saa ja nende huumor ja olemus on selline omamoodi soe ja muhe. Vahva!

20170128_174318

Minu trofee 🙂