Põdrajaht ja seajaht, verejälg

Viimase kuu aja jooksul oleme taksidega saanud ka põdra- ja metssea ajujahis käia 🙂

Esimene kord, kui nendega põdrajahti tegime, siis sai Elliot esimest korda elus kaela ka koera-GPS rihma. Olles lugenud veidi jutte selle raskusest koerale, siis oli minu jaoks tegelikult üllatav, kui kergelt Elliot selle koha omaks võttis. Ei paistnud kusagilt välja, et see oleks teda vähimalgi määral seganud. Pärast jahipäeva lõpus muidugi selgus selle tõeline kasulikkus ja vajadus.

Ajasime tukas koertega loomade jälgi, et aga lund maas polnud ning jälgi oli nii palju, siis jäid loomad seekord metsa. Ilmselt olid nad seal käinud palju ja oli arvata, et nad väga kaugel ei pesitse. Siis proovisime teha aju häälega metssigadele, asusime algusesse positsioonidele, mina koos koertega keskelpool. Hakkasime minema, siis lasin metsa alguses koerad rihmast lahti, sest läbi võsa ei saa pikkade rihmadega kuidagimoodi ronida, eriti veel kui kaks koera käsil. Selle aju lõpuks oli norra põdrakoer minema ilganud (saadi kätte), Elliot tegi teisele poole vehkat (saadi ka tänu naabersektsiooni jahimehele kätte) ja Chabist ei olnud ühtki märki. Asusime teda siis otsima ja lõpuks pooleteise tunnise otsingu järel andis ta lõpuks endast korraks märku, istudes aju alguses minu jälje peal. Sealt edasi otsustasin, et kahte korraga ei jõua ajujahis ohjata, vähemalt mitte niikaua, kuniks neil asi päris selgeks pole saanud.

Järgmine kord tuli siis, kui oli vaja minna haavatud looma otsingule. Lumi oli maas, veri selgelt lumes näha. Tahtsin mõlemad koerad proovile panna ja lumi oli mulle endale suureks abiks just selles, et siis ma nägin, kuidas koerad jäljel püsivad. Mitu korda kadus jälg ära ja lõpuks kui otsustasime ära tulla, siis avastasime taas jälje, seekord siis värskema. Elliot läks ilusti mööda jälge nina maas ühtlaselt ees, Chabi seevastu võttis lõhna veidi kõrgemalt ja tegi ringe, mitte ei läinud otse mööda jälge. Ja siis hüppas kuuse alt üles ka loom ise. Taksid, nii nagu nad ta ära avastasid, panid ruttu järgi ja ajasid ta põõsa alla nurka. Kinnihoidmise osas  oli Chabi asisem, sest ta oli äärmiselt järjepidev ja visa, ei jätnud looma üldse omapäi ja haukus korralikult koguaeg juures. Elliot see-eest näitas välja, et tal on vaja rohkem saada inimeselt kinnitust, et see mida ta teeb on õige. Käis mitu korda looma juurest ära, kaotas huvi. Selle jahi tulemusena sai muljuda ka püssimees, sest haavatud loom ei andnud niisama alla, vaid ründas.

Elliot sai kaasa ka möödunud nädalalõpu jahti, kus ma sain kinnitust sellele, et ta üksi ei taha metsloomale järgi minna. Ajus seisime vastastikku metsseaga, keda Elliot selgelt nägi aga järgi ei läinud. Eks on vaja rohkem harjutada.

Chabi see-eest sai meiega kaasa hommikul jalutama, kuid jooksis ühel hetkel metskitse järel minema. Kuulsime kaugelt ja kaugenevalt ainult paari kilatust ja läinud ta oligi. Ootamine tulemust ei andnud ja me läksime edasi. Peale jahipäeva läksime teda ka uuesti otsima ja sealsamas ta oligi 🙂 Enamvähem samas kohas, kus ta meil silmist kadus, otsis meid. Väsinud ja märg ja puuoksi ja prahti täis aga see-eest olin ma väga õnnelik, et tervelt tagasi tuli. Koerte edaspidise kadumise puhuks plaanin muretseda ka omale GPS-rihmad, sest aeg näitab, et kuigi koer tuleb kadumise kohta tagasi, siis vahepeal tahaks ikka veidi paremini teada, kus koer asub.

Harjutamine teebki meistriks 🙂

Advertisements